Lahingud Väikese Emajõe ääres 1944. aastal
Eesti Sõjaajaloo teejuht: Lõuna-Eesti 1944
*****
Paul Mõtsküla. "Nad läksid rinde paremal tiival"
Tallinn, Eesti Raamat, 1969. lk 16 – 39.
Ettevalmistused
28. augustil 1944 andis 67. armee Tartu all rinde üle seal moodustatud põhjapoolsele lahingugrupile, ja grupeerinud väed ümber, koondas kõik põhijõud 1. septembriks Väike-Emajõe idakaldale. Siin jäi rinne püsima kuni 14. septembrini, mil algas 3. Balti rinde vägede üldine pealetung Riia suunas.
Hitlerlased pidasid Väike-Emajõele tuginevat kaitsevööndit „Valga“ väga oluliseks. Vastavalt Hitleri korraldusele iga hinna eest hoida käes Riiat ning senini veel Saksa fašistlike vägede valduses olevaid Eesti osi, kujundati kolm hästikindlustatud kaitsevööndit „Valga“, „Sigulda“ ja „Cesis“. Kuna meie vägede pealetungil tekkis augusti lõpul - septembri algul lühiajaline „hingetõmbepaus“, siis kujunes fašistidel arvamus, et Hitleri korraldusel peab tõepoolest olema küllalt argumenteeritud alus, ja nad valmistusid koguni talvitumiseks nendel positsioonidel. Kuid kõik need fantasmagooriad purunesid kildudeks juba 15. septembri hilisõhtul, kui Berliini Hitleri peakorterisse saabus väegrupi „Nord“ ülemjuhataja kindralooberst Schörner, kes kandis ette Saksa vägede äärmiselt kriitilisest olukorrast Balti rinde põhjalõigus. Ta ütles, et on saabunud viimane hetk, kui tahetakse päästa Eestis asuvaid vägesid. Lõpuks andis Hitler nõusoleku taandumiseks. Kõigepealt otsustati ära viia grupeering „Narva“ ning seejärel tõmmata „Valga“ positsioonilt tagasi 18. armee.
Nagu ülalmärgitust nähtub, pidi viimane tagama organiseeritud taandumise „Narvale“ ja Riia säilitamise hitlerlastele.
Kõige tähtsamateks punktideks „Valga“ positsioonil olid Valga ja Tõrva linn. Viimane julgestas hitlerlaste Valga grupeeringu tagalat ja osutus seega otsekui omalaadseks Valga võtmeks.
Kindlustustöid Väike-Emajõel alustas Saksa väejuhatus juba juuli lõpus. Kujundati välja kahe-, kohati koguni kolmepositsiooniline kaitse. Eesliinile jõuti rajada 3 – 4 rida tranšeesid, kus mees püstijalu käia võis. Kaitsetöödel kasutasid fašistid endistelt okupeeritud aladelt äraaetud inimesi, kelle edaspidisest saatusest dokumentide järgi midagi täpsemat teada ei ole. Ka kohalikud elanikud teavad nendest inimestest äärmiselt vähe. Esiteks seetõttu, et kõik tulevase rindepiirkonna elanikud kihutati juba augusti algul oma kodudest minema ja teiseks, et kindlustustöödest osavõtjad hoolega ümbruskonnast isoleeriti. Nii teavad näiteks Jõgeveste ja Parve elanikud vaid seda, et kaevikute kaevajad, peamiselt naised, toodud hommikuti kusagilt kohale ja viidud õhtuti jälle ära. Mõningad arhiividokumendid võimaldavad oletada, et naisvangide laager asus Tõrvas või selle ligemas ümbruses.
Barclay de Tolly mausoleumi kauaaegne valvur L. Milliste rääkis nendest inimestest järgmist: „Arvata neljakümne neljanda aasta augusti keskpaigas, kui sakslased inimesi, kes jõe ääres elasid, kodudest lahkuma sundisid, juhtusin kord Parve asundusse minema. Teel kohtasin pikka-pikka hobuvoori, mis tuli Tartu poolt Emajõge. Kahel pool voori kõrval käisid sakslastest püssimehed, aga väga palju neid ka ei olnud. Vankrites nägin naisi, lapsi ja üksikuid vanemaid mehi. Ühelt naiselt tahtsin küsida, kust nad tulevad, aga too ütles mulle kiiresti, et ärgu mina nendega rääkigu ja voori ligi tulgu – mind võidavat maha lasta. Kogu see jutt käis vene keeles. Niipalju sain siiski veel teada, et nende kodu olla kaugel ja et neid kõiki viidavat Pärnusse.“
Ka Tõrva elanikud, kellega sellest juttu on olnud, teadsid kinnitada, et Väike-Emajõe ääres kaevanud kaevikuid vene naised. Kas vangid või mitte, seda ei teata, sest tookord olnud Saksa üksuste juures rohkesti vene rahvusest naisi, kes pesid pesu, koristasid ruume jne.
Seega oli siis hitlerlik väejuhatus septembri alguseks jõudnud rajada Väike-Emajõe läänekaldaile tõhusa välikindlustuste vööndi, mis tugines küllaltki laiale ja sügavale jõele. Vaenlase kaitsesüsteem oli seda tugevam, et peaaegu kogu rindelõigu ulatuses on jõe läänekallas idakaldast kõrgem.
Kuni 1. septembrini käisid lahingud sakslaste eelpositsioonidel Puka – Sangaste (67. armee) – Karula – Varstu – Aluksne järve (1. löögiarmee) joonel. Siis tõmbusid Saksa üksused tagasi ettevalmistatud kaitsevööndile Väike-Emajõe – Koiva joonel.
Rindelõiku Pikasillalt Soeni koondasid hitlerlased suuri jõude. Värskeid üksusi toodi kohale Soomest, Ida-Preisimaalt ja mõnede andmete järgi koguni Prantsusmaalt. Võrtsjärve läänekalda kaitsel rakendati ka kohalikest reetureist ning vägivaldselt püssi alla pandud meestest koosnevaid Pärnumaa ja Järvamaa Omakaitse rügemente. Meie vägede pealetungi alguseks, s. o. 14. septembriks, paiknesid või olid teel siia vähemalt 45 000 – 50 000 meest. Lisaks sellele 21 suurtükidivisjoni, s. o. koos diviiside suurtükkidega ligi 750 toru.
Teatud määral tulevad arvesse ka 256 lennukit 54. hävitajate eskaadri ning 3. ja 4. ründeeskaadri koosseisust.
Märkigem siiski, et neid lennukeid kasutati nii 3. Balti kui ka Leningradi rinde vägede vastu.
Vaenlaste tankiüksuste kohta puuduvad küll täpsemad andmed, kuid on teada, et tankide ja iseliikuvate suurtükkide koguarv 67. armee pealetungi lõigus küündis 85 – 100 masinani.
Septembri teisel poolel toodi siia täienduseks veel „Nederlandi“ ja 31. jalaväediviisi jõude ning kaks suurtükidivisjoni hitlerlike vägede kõrgema ülemjuhataja reservist.
On päevselge, et sellise võimsa kaitsepositsiooni likvideerimine käigult ei tulnud kõne alla. Liiatigi veel arvestades asjaolu, et meie väed olid lühikese ajaga lahingutes läbi käinud vahemaa Pihkva tagant Võrtsjärve kallasteni. 67. armeelt oli rohkeid ohvreid nõudnud Tartu vabastamine, 1. löögiarmeelt aga vaenlase tõrjumine Urvaste – Antsla joonel. Oli vaja lühikest vaheaega, et tõmmata järele tagalat, täiendada isikulist koosseisu ja vägede relvastust, ühtlasi aga selgitada luure abil välja vastase kaitsesüsteem. Nõnda jäigi rinne ligi kaheks nädalaks paigale.
Väide, et rinne jäi ligi kaheks nädalaks Väike-Emajõe joonele püsima, ei tähenda kaugeltki mitte lahingutegevuse soikumist. Lahingute raskem osa sellel perioodil langes 122. laskurkorpuse 98. laskurdiviisile, kes mäletatavasti jõudis Pikasillale 26. – 27. augustil.
Diviisi üksused ei jäänud peatuma jõe idakaldale, vaid asusid käigult jõge forsseerima, ööl vastu 28. augustit jõudsid 4. ja 166. polgu pataljonid Väike-Emajõe läänekaldale. 30. augustiks kujunes Pikasilla rajoonis välja jõudude selline asetus, mis on näha skeemil.
Samal skeemil on ära toodud ka selleks kuupäevaks kindlakstehtud hitlerlaste tulepunktid.
Kuid heitkem pilk ka fotole, mis kujutab Väike-Emajõe läänekallast selles lõigus. Näeme lauslagedat luhta ilma pisemagi põõsata. Olgu tähendatud, et lisaks lagedusele oli see luht kuni taamal paistva seljandikuni – seal kulges Saksa kaitseliin – tihedalt ja keeruka süsteemi järgi mineeritud. (Jutt on jõe läänekaldast.)
Üldse näib, et vaenlase kaitse oli Pikasillal, vähemalt septembri algul, tugevam kui teistes Väike-Emajõe kallast mööda kulgevais rindelõikudes. Isegi Võrtsjärve suus asuval pisikesel Petasaarel paiknes oma garnison. Ilmselt ootasid natsid meie vägede teistsugust löögisuunda – Pikasillalt üle Suislepa – Mustla ja Viljandi Pärnule. Tegelikult oli aga löögisuund algusest peale määratud üle Tõrva ja Ruhja (Ruijena) Riiale.
Hoolimata ülalmärgitud asjaoludest õnnestus meie üksustel laiendada esialgselt hõivatud platsdarmi ligi kahe kilomeetrini jõest. Siis aga oldi vaenlase ägeda suurtükitule tõttu sunnitud taanduma. Ööpimeduse varjus alustas vaenlane vastu 4. septembri hommikut vasturünnakut piki Pikasillalt Liivale viivat teed. Esimene rünnak löödi edukalt tagasi. Umbes tunni aja möödudes kordus sakslaste vasturünnak samast suunast, ent juba märksa ägedama suurtükitule toetusel. Meie üksused ei taandunud ka nüüd. Lahing oli äge ja kujunes puhuti käsitsivõitluseks. Sakslaste rünnakud kordusid lühikeste vaheaegadega kuni hommikuni ja eriti äge oli viimane rünnak, mille vältel ülalnimetatud tee käis käest kätte. Nähes oma ettevõtmiste liivajooksmist, katkestas vastane aktiivse tegevuse kuni pärastlõunani. Kuid ka siis alanud vasturünnak ei andnud sakslastele soovitud tulemusi. Alles ööl vastu 6. septembrit läks vaenlasel korda, meie üksusi jõe äärde tagasi suruda.
Meie pataljonid kaotasid nende lahingute vältel ligi 400 meest, kusjuures ei saavutatud silmanähtavat edu, mis oleks olnud kindel, kui oleks õnnestunud laskurpataljonide toetuseks anda tanke ja iseliikuvaid suurtükke. Need aga olid sildade puudumise tõttu sunnitud seisma jõe idakaldal. Kuid ometi polnud need lahingud asjatud. Nad veensid Saksa väejuhatust, et Pikasilla on kõige tõenäolisem meie tulevane läbimurdekoht, mistõttu siia paisati rohkesti üksusi lõunapoolsetelt positsioonidelt. Ühtlasi kaotas vaenlane siin kuni 14. septembrini üle 700 mehe langenutena ja oli sunnitud välja andma oma tulesüsteemi, mis soodustas meie üksuste hilisemat lahingutegevust.
Teistes 67. armee rindelõikudes käis ajavahemikus 1. – 13. septembrini põhiliselt vaid suurtükitule vahetus ning ainult aeg-ajalt võtsid meie väiksemad üksused ette luureiseloomuga rünnakuid. Põhiliselt tegelesid polgud lahinguväljaõppega ja valmistusid hoolega eelseisvaks pealetungioperatsiooniks.
Nagu nähtub andmetest meie vägede koosseisu kohta, ei olnud nende hulgas mitte ainsatki rahvuslikku üksust. Veelgi enam, senini teadaolevatel andmetel võtsid kaitsevööndi „Valga“ läbimurdest ja likvideerimisest osa küll mõned lätlased, kuid mitte ühtki eestlast. On endastmõistetav, et asjade selline seis tingis mõningaidki kartusi ja kahtlusi meie väejuhatuses. See on ka täiesti mõistetav, sest oli ju Eesti väga noor nõukogude vabariik ja võitlejate teadmised temast olid üsnagi piiratud. Samal ajal aga teadsid küllalt paljud sõdurid kodumaa ja rahvuse reetnud eesti fašistidest ning enne sõda Saksamaale läinud Balti sakslastest koosnevate SS-karistusüksuste hirmutegudest Ukrainas, Valgevenes ja ka Pihkva oblastis. Tõsi, lahinguteedel Petserist kuni Tartuni oli see suhtumine tugevasti muutunud, tänu nii poliittöötajate tegevusele kui ka sõdurite ja ohvitseride isiklikele tähelepanekutele ja kogemustele. Meenutagem siinkohal veel kord elvalast, kes oma eluga riskides tuli üle rindejoone meie üksuste juurde Strachwitzi plaanidest teatama. 67. armee komandör V. Z. Romanovski kirjutab tolle aja kohta: „Eesti elanikud võtsid meid vastu kui fašistlike piraatide käest päästjaid ja püüdsid meid aidata, millega said. Anti teateid vaenlase kohta, hoiatati hädaohtude, eriti miiniväljade eest ja varustati meie sõdureid toiduainetega. Lahingute piirkonnas pöörduti meie poole sooviga, et sakslased kiiremini minema kihutataks, sest vili tahtvat koristada, oli ju parajasti viljalõikuse aeg.“
Diviisi ajaleht „Vperjod za Rodinu” 30. augustist 1944 toob ära talupidaja Jüri Loori ütluse meie sõdurite kohta: „Arusaajad mehed need vene sõdurid, püüavad lahingut nõnda pidada, et ilma vajaduseta meie viljapõldu ei trambi, kui saab, siis lähevad sellest ümbert mööda. Näha, et oskavad teise inimese tööd hinnata.“
Mitmeti keerukam oli aga kohalike elanike suhtumise kujunemine. Kolme aasta vältel oli fašistlik propagandaaparaat inimesi „bolševismikolliga“ hirmutanud. Igas tolleaegses ajalehenumbris räägiti „enamlaste barbaarsusest, vägivallast naiste ja laste kallal“ jms. ... Esialgu oli seda kõike mõnevõrra isegi usutud, ent ajapikku hakati siiski taipama tõde. Nähti ja saadi kuulda, tihti ka ise tunda „uue korra eeliseid“. Aja jooksul olid rahva kõrvu ulatunud kuuldused süütute inimeste mahalaskmistest kohalikes metsades. Sagenesid SD ja politseiüksuste aktsioonid nn. pantvangide võtmisel, mis tähendas seda, et fašistliku sundmobilisatsiooni, tööteenistuse ning lennuväe abiteenistuse eest metsa jooksnud meeste ja noorukite perekonnaliikmeid arreteeriti ja toimetati teadmata suunas.
Augustis tulid tookordsed lehed lagedale „informatsiooniga“ taolises laadis: „Kellegi Võrumaa kirikuõpetaja teatel kuuldud peale Punaväe üksuste sissemarssimist taludest naiste ja laste valukisa.“ Kuid selliseid teateid kviteeriti rahva hulgas väga õigesti: „Kurat seda teab! Pastori jutt või sea s.. .“
Rohkesti ja värvikalt kirjeldati ajalehtedes nälga, mis saabuvat peale Punaarmee sissemarssimist. Talumehed reageerisid sellisele propagandale tavaliselt ühtviisi: „Hullemaks ei või meie olukord mingil juhul minna.“ Ja tõepoolest – kui möödunud kolmel aastal talupidajaid riiginormidega oli paljaks röövitud, siis nüüd võtsid „sonderkomandod“ sealt, kust tahtsid, ja seda, mida tahtsid. Rahvale oli seegi kogemuste kaudu selge, et „füüreri ratsioon“ eestlastele kindlustab vaid aeglase näljasurma. Näiteks müüdi 1942. – 1943. aastal eestlasest linnaelanikule kuus keskmiselt 6,8 kg leiba, 1 kg liha või kala, 0,15 kg suhkrut ja sama palju rasvaineid. Kuu toiduratsioon sisaldas päeva kohta mitte üle 1100 kcal. Sellist igapäevast toiduainet nagu piim müüdi aga ainult arstitähega(!). Tõsi, maal oli olukord pisut parem, sest siin õnnestus siiski üht-teist ka enda tarbeks hoida. Kuid nii talumehed kui ka linlased teadsid, et Eestis elavate rahvussakslaste toidunormid olid hoopis teistsugused. Nendele oli ette nähtud müüa juustu, kohupiima, piima, kohvi, kakaod, mune ja veel palju muud, millest Maarjamaa pärisrahvas vaid und võis näha. Ühtekokku sisaldas rahvussakslase ratsioon päevas üle 2500 kcal. Kontrapropaganda seisukohalt oli sellel teadmisel igatahes määratu väärtus.
Sellest kõigest hoolimata ei saa siiski väita, et fašistide propaganda oleks täiesti tulemusvaene olnud. Mitte asjata ei juhindunud hitlerlik propagandaministeerium printsiibist: Korrake valet küllalt jultunult ja küllalt sageli ning teid hakatakse uskuma. Ent vale ees ootavast näljast polnud mõtlemisvõime säilitanuile küllalt mõjuv. Käiku lasti muidki valesid, millest teatud mõju oli rahvusvaenu teesidel.
Kujunenud olukorras oleks naiivne arvata, nagu oleks vabastajaid lausa rõõmuhõisete ja vaimustushüüetega vastu võetud. Võiks öelda, et esialgne suhtumine oli huvi-tundev ja asjalik, kuid juba esimesed vahetud kontaktid Nõukogude sõjameeste ja elanike vahel lammutasid fašistliku propaganda kaardimaja täiesti.
Huvitava loo kohalike elanike abist meie üksustele jutustas endine 111. laskurkorpuse komandör, tookordne kindralmajor B. A. Roždestvenski.
„Meie korpuse lõik Väike-Emajõel asus Kärest peaaegu Hummulini. Forsseerimiskohana oli korpusele ette nähtud rajoon Käre talust umbes kaks kilomeetrit lõunas. Sapöörid käsutasid esimesi septembripäevi ülepääsuvahendite valmistamiseks. See oli äärmiselt keerukas ülesanne, sest sild, õigemini sillad, mida pealetungipäeval taheti käsutada, pidi kandma mitte ainult mehi, vaid ka raskemaid lahingumasinaid. Samal ajal pidid silla detailid olema kerged, et neid oleks ettevalmistava suurtükitule ajal võimalik kiiresti jõe äärde tuua ja paika panna.
Loomulik, et silda ehitati metsas, vaenlase pilgu eest varjatult. Kuid sapööridel puudus sobiv materjal. Hakati siinsamas metsas toorestest palkidest käsitsi laudu lõikama. Ühel ilusal päeval tuli sapööride tööpaika keegi pasteldes ja ajamata habemega mees. Aastatelt võis ta olla ehk veidi üle keskea. Ta vaatas vaikides sõjameeste toimetamisi ning proovis siis mingis vene-eesti-saksa segakeeles teada saada, mida mehed meisterdavad. Seda talle muidugi esialgu ei seletatud, aga ju ta kuidagi ära taipas, et meil kuivi laudu hädasti vaja oli.
Mees läks oma teed. Sama päeva õhtul või järgmisel hommikul tuli ta tagasi. Temaga koos olid veel mõned mehed hobuste ja koormatud vankritega. Nad viitasid vankrite poole ja ütlesid, et see, mis koormates, olla metsas töötavate meeste tarvis. Koormad, aga nendes oli paks vineer, võeti suure tänuga vastu. Kui ma õigesti mäletan, tegid külamehed veel mõned sõidud. Kust nad selle vineeri tõid, seda me ei saanudki teada, kuid sellest piisas sillapontoonide valmistamiseks. Pärastpoole võtsid mehed ise ka kirved kätte ja asusid pontoonimeistritele appi. Aga siis hakkas üks nendest oma keeles tulist kurja vanduma, seletas ja päris midagi. Kuna temast aru ei saadud, lõi ta käega, istus vankrile ja sõitis minema. Mõne aja pärast tuli ta tagasi, viskas vankripärast ehitusplatsile mitu suurt kubu takku, tiris ühe ohvitseri valmis pontooni juurde ja näitas, kuidas pragusid tuleb tihtida. Nüüd oli selge, mida ta varem kirunud oli, arvas vist, et me ei oskagi pragudega midagi peale hakata. Ent tee sa mehele selgeks, et auto takkude ja muu ehitusmaterjaliga oli teel korpuse tagalast rindele vaenlase õhurünnaku ajal täistabamuse saanud.”
Kes olid need mehed? Kahjuks ei ole see tänaseni selgunud, sest eks ole aeg meie kõigi mälust nii mõndagi olulist maha kustutanud ja oleks vist palju tahta, et paljusid lahinguid juhtinud korpusekomandör mäletaks paari külamehe võõrakõlalist nime.
Aga mehed ise? Arvatavasti on nad elu ja tervise juures ja võiksid märksa täpsemalt pajatada, kuidas nad enam kui kakskümmend aastat tagasi 111. laskurkorpuse sapööridel pontoone aitasid ehitada. Muide, neid mehi oleks vaja üles leida veel teiselgi põhjusel. Nimelt ütles B. A. Roždestvenski eespool kirja pandud jutu lõpetuseks: „Kui need mehed õnnestuks üles leida, tahaksin veel nüüd, aastakümnetegi pärast, nende kätt suruda. Pontoonid olid ausad, ja mis peaasi - niivõrd kerged, et korpuse üksused võisid jõest üleminekut alustada veel enne, kui lõppes meie suurtükitule ettevalmistus. Veelgi enam, need mehed on väärt ordenit või vähemalt mingit lahingumedalit.”
Midagi umbes taolist juhtus ka 122. laskurkorpuse lõigus. Üksustel olid seljataga lahingud Võru ja Tartu pärast. Valmistuti Väike-Emajõe ületamiseks. Tagala-mehed polnud aga pealetungipäevade ajal leivaküpsetamist jõudnud päris tipp-topp korda panna ning nüüd tuli mõningates polkudes ette raskusi värske leivaga.
Üks selliseid polkusid paiknes kuskil Purtsi veski läheduses. Talu perenaine, kes oli näinud mehi mitmel söögikorral ainult kuivikuid krõbistamas, tuli ühel õhtul väeosa komandöri juurde ja tegi sellele märkide ning üksikute venekeelsete sõnade abil selgeks, et tal olla väga tähtis jutt ja et tulgu komandör kaasa. Ainult olgu hea mees ja kutsugu ka mõned mehed endaga seltsi. Mindigi. Perenaine ladus igale mehele sõna lausumata kaks suurt pätsi taluleiba sülle, võttis ise ühe pätsi ja siis mindi tuldud teed tagasi. Perenaisele pakutud tänutäheks seepi. Algul ta tõrkunud, siis aga võtnud selle viimaks vastu, ise korrates: „Kušaite, latsekese, leiba!”
Leivaga on seotud veel üks lugu, ehkki pisut varasemast perioodist. Selle kohta kirjutab V. Z. Romanovski:
„1943. aasta suvel peitsid end metsas viisteist sõjavangide laagrist põgenenud punaarmeelast. Sellest sai teada kohalik talupoeg Jaan Teideberg, kes otsustas põgenikke aidata. Ta rääkis asjast ka naabrimehele, perekonnanimega Väike. Esialgu olid põgenenud vangidele toidu metsa viijateks Teidebergi naine Liisa ja Väikese naine Milda, kes elas Kääriku talus Peeter Künnapu majas. Aja jooksul muutus see maja omalaadseks kogumispunktiks. Ümbruskonna taludest toodi siia leiba ja muid toiduaineid, millest valmistatud söögi viisid punaarmeelaste juurde Milda Väike ja keegi neljateistkümneaastane poiss Oskar P. (perekonnanimi ei ole täpselt teada).”
Kõnealustest punaarmeelastest on teada, et nad hiljem jätkasid võitlust meie üksustes. Mis puutub aga ülalnimetatud elanikesse, siis ka neid ei ole õnnestunud senini üles leida. Vast satuvad aga käesolevad read ka nende pilgu alla ja siis saaks nendest juba ligemalt jutustada.
Pealetung
Esmaspäev, 13. september 1944. Ilm on pilves ja ajuti tibab vihma sadada. Rindel piki Väike-Emajõge Pikasillast Soeni, 67. armee vastas ja edasi joonel Piku – Sooru – Raudsepa - Iligaste mõis 1. löögiarmee vastas konutasid sakslased oma positsioonidel, olles üsna kindlad, et ka täna pole neil suurt midagi karta. Pikasillal ja Jõgevestes käis neil koguni eelmisel õhtul alanud pilgar edasi - isegi jõe idakaldale oli kuulda purjus meeste laulujoru. Mis see siis oli, kas võtsid kindlasse surma minejad elult viimast või polnud hitlerlased senistest lüüasaamistest midagi õppinud? Pigem viimane, seda kinnitab ka ühe Pikasilla elaniku meenutus. Ta jutustas: „Päev enne lahingute algust tulin sealt, kus me sõjapaos olime, koju, et üht-teist kiiruga mahajäänud kraami veel ära peita ja kaasa võtta. Kui kahuripauke ja püssilaskmist poleks kuulda olnud, oleks võinud arvata, et sõda pole üldsegi käimas. Meie talu köögis ja õues käis üks igavene keetmine ja küpsetamine, sakslased mängisid pilli ja möirgasid laulda. Kui ma imestust avaldasin, et kas nad ei kardagi, venelased ju siinsamas jõe taga, sain vastuseks: „Venelaste jõud on läbi. Embachist nad enam üle ei saa. Suurtükke on neil nii vähe, et meie lennukeid tulistatakse ainult vintpüssidest ja kuulipildujatest. Hävitajaid ka ei ole.”” Praegu kõlab selline kinnitus naiivsena, mõistusevastasena, ent jumal teab, millele lootes või hullumeelsest fanatismist, aga nii nad mõtlesid, sest nagu hiljem selgus: ka eesliini punkrid olid nõnda ehitatud, et neis võinuks talvegi mööda saata. Punkrid olid täis kokkurüüstatud pehmet mööblit ja klaveridki ei puudunud. Aga juba kolmeteistkümnendal septembril tuli fritsudel kuulata hoopis teistsugust muusikat. Täpselt keskpäeval hakkasid pilved mürisema ja ulguma ning „venelaste nõrkuses” veendunud hitlerlasi tabas sõna otseses mõttes pommirahe. Vähema kui poole tunni vältel heideti nende positsioonidele üle tuhande erinevas kaliibris pommi. Veel enne kui natsid taipasid, mis õieti lahti on, oli kolm nende suurtükipatareid rivist välja löödud ja üks laskemoonaladu õhku lennanud. Just enne rünnaku lõppu jõudis kohale neli fašistlikku hävituslennukit, ent ka neil ei vedanud. Meie ründelennukeil oli igati kindel hävitajate kate ning pärast lühikest õhulahingut pealpool pilvi tormas põlev FW-190 Võrtsjärve voogudesse. Ülejäänud kolm pidasid paremaks jalga lasta. Aga see polnud meie lenduritele isegi mitte päris lahingupäev. Vastavalt 206. ründelennuväe diviisi komandöri lahingukäsule sooritati sel päeval ainult üks väljalend. Igast polgust käis ülesandel kaheksalennukiline grupp. Lennu eesmärgiks oli anda vastasele ründelöök õhust ning selgitada välja tema tulepositsioonide paigutus ning tutvuda eelseisvate lahingute paigaga.
Niipea, kui algas lennurünnak, avas ka osa meie suurtükiväest vastase pihta tule, mille lõppedes jalaväeosade luureüksused lahingutegevusse astusid.
Esimestena asusid Väike-Emajõge forsseerima 112. laskurkorpuse (pealetungi rinne Saeveskist Käre ja Mustini) 201. laskurdiviisi 92. polgu teise pataljoni sõdurid kaardiväekapten Lužini juhtimisel. Vaenlase vasturünnakuid tõrjudes jõudis see pataljon Rebase talust põhja pool asuva metsa edelaservale, kus asus kaitsele. Selle pataljoni vasaku tiiva toetuseks astus pisut hiljem lahingusse ka sama polgu kolmanda pataljoni üks laskurrood leitnant Dolgovi juhtimisel. Kõnealusest kohast umbes 4 km piki jõge lõuna suunas, Käre ja Musti talude vahelises lõigus asus rünnakule 11. laskurdiviisist üks pataljon, milline oli juba paar päeva varem jõe läänekaldal sillapea rajanud. Siin läks nüüd tõsiseks heitluseks, sest natsid paiskasid vasturünnakule kompanii jalaväge viie iseliikuva suurtüki toetusel. Meie roodud tõmbusid lähtepositsioonidele tagasi.
Lahinguluurele asusid ka 111. laskurkorpuse üksused. (See korpus tungis peale rindel piki Väike-Emajõge Mustist Kurelini.)
Esimesena ületas Sillapuu (Sillapuste) kohal jõe Lätist just siia jõudnud 85. laskurdiviisi luureüksus. Vaenlase ägeda tõkketule tõttu ei suudetud aga edu arendada ning peagi paisati meie ühe rühma vastu ligi kompanii jalaväge kahe „Ferdinandi” toetusel. Vasturünnak löödi tagasi, kusjuures õnnestus üks „Ferdinandidest” rivist välja viia. Vastu õhtut, kasutades parema tiiva naabrite ülepääsu, tungis 85. laskurdiviisi 141. polgu üks pataljon jõe läänekaldale ja võttis positsiooni sisse Musti rajoonis rindega lõunasse.
377. laskurdiviisi luureüksus, mis asus Väike-Emajõge forsseerima Alamõisast umbes 1 km jõge mööda lõuna suunas, sattus Alamõisa metsas varjunud kolme saksa kuulipilduja flankeeriva tule alla. Samaaegselt avasid tule kolm miinipildujapatareid Nilbilt ja üks raskesuurtüki-patarei Jaanitare rajoonist. Kuid hoolimata tihedast tõkke-tulest hõivati läänekaldal siiski soodus platsdarm pealetungi arendamiseks.
Nagu näha, ei kujunenud see päev sakslastele enam sugugi nii rahulikuks kui varasemad ja nagu sompus hommik seda näivalt oli tõotanud. Mis puutub meie luureüksuste tegevusse, siis oli see andnud vajalikke tulemusi. Kõigepealt oli täpsustatud vastase suurtükipositsioonide asukohti, tehtud kindlaks tema tulesüsteem ja oli loodud vajalikke sillapäid pealetungi edasiarendamiseks. Luure-lahingus võetud vangidelt saadi aga väärtuslikke andmeid Saksa väeüksuste koosseisu kohta. Nii tehti kindlaks, et eelmisel ööl olid Musti ja Soe vahelisele lõigule saabunud 61. jalaväediviisi rügemendid Miitavi alt.
Järgmiseks, 14. septembri hommikuks valitses peaaegu kogu rindel jällegi vaikus. Muidugi oli see vaid suhteline rindevaikus, sest siin-seal raksatas vintpüssilask või ragises lühike kuulipildujavalang. Ainult Käre all käis juba varahommikust saadik võrdlemisi äge lahing - sakslased üritasid tagasi tõrjuda 320. polgu roodusid. Mõni minut enne kella kümmet näis natsidele, et ihaldatud edu on juba sama hästi kui käes, sest meie sõdurid tõmbusid ootamatult kiiresti tagasi. ..
Kell oli täpselt kümme. Väike-Emajõe idakaldalt raksatas kohutav mürin, hetk hiljem võpatas maa isegi paarkümmend kilomeetrit jõest kaugemal. Jõe ääres aga kadusid hitlerlaste positsioonid mullasammastesse. Meie suurtüki- ja lennuväe ühine tulelöök oli alanud. Kuuekümne minuti vältel natside positsiooni muserdanud tulerulli võimsusest annavad tunnistust mõned arvud.
67. armee 21 km pikkusele pealetungirindele oli koondatud 1057 suurtükki ja miinipildujat. Seega tuli rinde iga kilomeetri kohta 51 toru (KMA — fond 424; 10189; 1254; 326. 32). See arv kasvab veelgi, kui lisame siia kaardiväe miinipildujate (katjuušad) ühe polgu. Umbkaudse arvestuse järgi lasti ühe tunni vältel välja 68 500 mürsku ja miini. Kui lisada veel lähtealusele koondatud tankide ja iseliikuvate suurtükkide väljatulistatud mürsud ning lennukite poolt vastase positsioonidele heidetud pommid - kokku ca 9000 -, siis näitab lihtne arvutus, et ühe minuti kestel toimus Saksa kaitsepositsioonidel enam kui 1290 purustavat plahvatust. Lisaks sellele tulistasid meie lennukid selle aja vältel hitlerlaste pihta üle 70 000 suurekaliibrilise padruni.
Tulelöögi tagajärgedest võiks ehk öelda midagi arv 3700: nii palju plahvatusi toimus tunni vältel ühel rindekilomeetril. Kuid tuli oli koondatud põhiliselt pealöögi suundadele ja võib kujutleda, milline tulemöll seal valitses.
Kui te aga peaksite kunagi sattuma metsa, mis asub Väike-Emajõe läänekaldal Barclay de Tolly hauakambrist 2 - 3 kilomeetrit jõge pidi põhja poole, siis teadke, et rahvasuus kandis see kuni kõnealuse kanonaadini Ilupalu nimetust. Hiljem sai ta aga teise nime - Surmamets. Suurtükituli oli ilusast palust järele jätnud vaid räsitud tüvikud ja kogu sügise vältel ei jõutud siin hitlerlaste laipu maha matta, nii palju oli neid.
Veel enne kui suurtükituli vaenlase kaitse sügavusse üle kanti, asusid meie üksused kõigi vahenditega jõge forsseerima, tungisid paljudes kohtades fašistide esimesse kaevikusse, ja andmata sakslastele aega toibuda, kihutasid nad positsioonidelt välja. Mõni aeg hiljem ületasid jõe ka tankid ja iseliikuvad suurtükid ning asusid toetama jalaväe pealetungi.
67. armee pealetung Väike-Emajõel oli alanud, kuid ees seisis peaaegu nädal raskeid heitlusi, mille käiku me vaatleksime juba armee koosseisu kuulunud laskurkorpuste kaupa.
122. laskurkorpus Väikese Emajõe pealetungil
Vastavalt armeejuhataja lahingukäsule pidi 122. laskurkorpus, mida juhtis kindralmajor Martõntšuk, katma 67. armee peajõude põhja suunast. Korpuse parem tiib pidi andma löögi Pikasillalt Suislepale ning vasak tiib arendama pealetungi üle Rulli ja Murikatsi Kärstna suunas (KMA — fond 67 A; 10189; 1227; 40).
Kõnealuse korpuse koosseisus oli pealetungi algul kirjade järgi neli diviisi, ent tegelikult polnud jõude sugugi piisavalt. Kindralmajor Bonssovi 43. Tartu laskurdiviis oli kandnud märgatavaid kaotusi võitluses talle nime andnud Tartu pärast ja kindralmajor Burakovski 191. laskurdiviisi käsutati patrullteenistuseks Võrtsjärve idakaldal. Nii langes korpuse lahinguülesande täitmine põhiliselt ainult kahe diviisi jõududele, kusjuures, nagu mäletame, oli 189. diviis see, kes kandis Strachwitziga peetud lahingu pearaskust.
Esimesel pealetungipäeval korpuse väed erilist edu ei saavutanud. Pikasilla platsdarmil kaitsel olnud pataljonid läksid küll rünnakule, niipea kui suurtükivägi tule vastase kaitse sügavusse üle kandis, kuid miiniväljad ning Liudsepa - Võndre talude juurest avatud hitlerlaste suurtüki-ja miinipildujatuli ei võimaldanud lähtepositsioonidest palju kaugemale jõuda. Siit ei pääsetud edasi veel järgmistelgi päevadel. Alles 17. septembril, kui 98. diviisi lõuna poolt jõe ületanud osad jõudsid läänekallast mööda Pikasilla kohale, avanes ka platsdarmiüksustel võimalus pealetungile asuda.
Esimese pealetungipäeva pearaskust kandis 98. diviisi 308. polk alampolkovnik Naumovi juhtimisel. See diviis ületas Väike-Emajõe Saeveski kohal, ja võideldes sõna otseses mõttes iga jalatäie maa eest, tungis sügavale Surmametsa. Siinsete lahingute raskusest võib veel praegugi saada igaüks ettekujutuse, kui ta nimetatud metsas pisutki ringi jalutab. Künklik metsaalune on täis kuulipildujapesi ja hitlerlaste muldonne, mis kõik pakkusid omal ajal häid võimalusi pealetungijate tõrjumiseks.
Metsalahingud jätkusid raugematult kogu öö. Kuid mida edasi, seda kergemaks läks meie üksustel. Hitlerlastel polnud täiendust kusagilt tulemas, meie avangardile aga jõudsid 15. septembri hommikuks appi terve 189. diviis koos 16. ründetankibrigaadi ja 361. iseliikuvate suurtükkide polguga. Nüüd kujunesid jõudude vahekord ja taktikaline situatsioon niisuguseks, et hitlerlased olid sunnitud neile soodsast kaitsepositsioonist loobuma.
Teise pealetungipäeva hommikul hargnesid üle jõe tulnud väed lehvikuna laiali. 4. ja 166. polgu kolm pataljoni liikusid Ruusa talu suunas, kus paiknes hitlerlaste tugipunkt, mida kattis suurtükituli Liudsepa ja Võndre talude rajoonist. Puhkesid ägedad lahingud, mida alles õhtu eel kroonis Ruusa talu hõivamine. Kõnealuste pataljonide tegevus kergendas aga märksa lehviku keskel võitleva 308. polgu edasiliikumist. See polk vallutas vaenlase tugipunkti Nõstekivi talu juures ja pööras pärast Pikasillalt Rulli viiva maantee läbilõikamist löögisuuna otse põhja Kerasoole, ähvardades seega hitlerlaste Pikasilla grupeeringu tagalat.
Lehviku vasakpoolne haru, 189. diviis aga asus täitma armeejuhataja varem mainitud lahingukäsu teist põhiülesannet, mis nägi ette Rulli aleviku hõivamise. Õhtuks lõigati mitmest köhast läbi Rulli - Jõgeveste ning Rulli - Pikasilla tee. Hitlerlased avaldasid lausa meeleheitlikku vastupanu. Mitmed nende tugipunktid, mis 15. septembri õhtuks olid faktiliselt jäänud sügavale 122. laskurkorpuse tagalasse, ei mõelnudki alistuda. Kogu öö ja terve järgmise päeva käisid vihased lahingud Jaasi talu juures ja selle kindlustatud punkti hävitas alampolkovnik Babuškini polk alles 16. septembri hilisõhtuks, kusjuures märkigem, et ainult 4 - 5 hitlerlast langes vangi. Ka major Prjahtini polk 189. diviisist ei pääsenud Saepalu talu juurest edasi enne 16. septembri hilisõhtut, kui olid hävitatud viimased hitlerlased.
16. septembri päikesepaistelisel varahommikul andis meie suurtükivägi tund aega kestnud tulelöögi Rulli alevikule. Seejärel tungisid öö varjul üsna alevi lähedale tunginud 189. diviisi osad tankide toetusel alevikku sisse. Sakslased taganesid siit niivõrd kähku, et ei suutnud isegi patarei kõiki suurtükke purustada. Seda asjaolu käsutas grupp meie võitlejaid, kes pöörasid terveksjäänud relva toru taganejate poole ja lõid vaenlast tema enda relvaga, kuni laskemoona jätkus.
Märksa raskemaks osutus aga Õhne jõele väljatungimine. Kui lugeja ehk kunagi Rulli peaks sattuma, siis seisatagu ta alevikku läbiva Jõku jõe sillal näoga Tõrva poole. Paremal kerkib pisike seljandik, millel veel praegu on näha Jantka talu varemed. Metsas, mis kõrgub seljandiku lõunatipul, paiknesid hitlerlaste tulepesad. (Mõned kaevikud on metsaservas praegugi alles.) Kui nüüd nimetatud kaevikute juurde kõndida (maanteest 100 - 150 m), siis näeme, kuivõrd kirjeldatud kõrgendik aleviku üle valitseb. Tanke ja iseliikuvaid suurtükke ei olnud võimalik üle kitsa, ent küllaltki sügava jõe jalaväe toetuseks tuua. Silla ehitamine ei tulnud esialgu kõne alla. Pealetungi hoo vaibumine oleks vastasele andnud võimaluse paisata siia abiväge, kuna ainult kilomeetri võrra lõuna poole asus metsas ligi kaks pataljoni jalaväge. Niisiis jäi meie polgule üks võimalus - rünnata ainult suurtükitule toetusel. Seda tehtigi. Sakslased löödi kõrgendikult välja ja hooga Õhne jõe taha. Nüüd aga tuli meie üksustel vastu võtta tankidest toetatud vasturünnak Iltsmu suunast. Selle vasturünnaku tulemusel suruti meie pataljonid Õhne idakaldale tagasi. Kuid kõigest hoolimata oli diviis oma ülesande täitnud ja kindlustanud vasakul tiival tegutseva 112. laskurkorpuse tegevust.
Rulli vabastamine ja meie üksuste edukas pealetung Rulli – Viljakse - Koosi joonel suunaga Lõvele ja Riidajale andis end lõpuks tunda ka Pikasilla rajoonis. Pikasilla platsdarmi pataljonid ühinesid oma polkudega ja nüüd tungiti põhja suunas edasi juba üheskoos. Kuid ikka veel oli hitlerlaste vastupanu visa. Alates kella poole kaheteistkümnest viie tunni vältel võtsid nad Liudsepa talust põhja poole jäävast metsatukast kahuritule toetusel ette kümme vasturünnakut. Kell 17, pärast järjekordse vasturünnaku tagasilöömist, haarasid aga 166. polgu üksused initsiatiivi enda kätte ja lõid vastase taganema, nüüd juba lõplikult. Samal ajal koondas 308. polk oma jõud Leebiku mõisa vabastamiseks. Üks selle polgu pataljonidest pidas rasket lahingut Mihkle talust põhja pool Pikasilla - Leebiku tee nn. Mihkle kurvil, mis käis korduvalt käest kätte. Lahingud kestsid terve öö ja vastu 18. septembri hommikut jõudsid meie üksused Kiisale ja Pikasilla Liivale. (166. polk.) Sama päeva lõunaks vabastas 308. polk Leebiku ning edaspidi asuti jälitama Suislepa - Mustla ja Kärstna suunas korratult taganevaid hitlerlasi.
189. laskurdiviis tõmbus piki rinnet veidi koomale ja jätkas pealetungi Koosi - Vana-Leebiku joonelt Riidaja suunas.
122. laskurkorpuse lahingutee siinseis paigus oli lõppenud. Nimelt allutati selle korpuse diviisid nüüd 112. laskurkorpusele, mille lahinguteele Väike-Emajõelt Taageperani me heidamegi pilgu järgmistel lehekülgedel.