Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil"
Henrik Visnapuu "Päike ja jõgi"
August Kitzberg "Ühe vana tuuletallaja seiklustest"
*******************************************************************
August Kitzberg "Ühe vana tuuletallaja seiklustest"
"Neid kõrtse oli sääl, kus Emajõgi Võrtsjärve kallab - kaks, teine teisel pool jõge. Tartupoolsel kaldal seisis lihtlabane, sopane maakõrts, nagu nad kõik olid, aga Viljandipoolsel kaldal kohe päris peenikene trahter: suur, pikk, muidugi küll ka kahe reialusega hoone, mis aga iseenesest, ei tea just mispärast, soe ja kodune paistis! Võib olla sellepärast,et ta ilusa koha pääl seisis, metsa sees - otse kõrtsi läve eest tõusis mäekallak, kaetud vanade puudega. Hoone ja ümbrus olid ka muidu puhtamad kui harilikul kõrtsil. Läve kohal oli väike katusega rõdu, kus neli inimest, põlved vastamisi pinkidel istuma mahtusid. Aga kõige suurem toredus seisis selles: seinale oli naelutatud suur õlivärvidega maalitud pilt, mille pääl näha oli suur sinine kukk, kes kõrtsi tulijale, ei mäleta kas saksale või talumehele - kätt andis."
Henrik Visnapuu "Päike ja jõgi"
Noorusmaa
Lääne pool Võrtsjärve ja Väike-Emajõe nõgu kerkib Sakala ehk Viljandi piklik kõrgustik, mille idapoolset serva mööda kulgeb maantee üle Pikasilla Viljandi linna. Selle maantee ääres, otse Pikasillast üle jõudes, asetseb Helme kihelkonda kuuluv Leebiku (nimede muutmise järel Põdrala) vald. Helme kihelkonna põhjaosa on vooreline, läbistatud laiadest mold- ja lammorgudest. Ühes neist järsuveerelistest orgudest voolab Õhne jõgi, paljastades oma kõrgeid kaldajärsakuid. Kärstna mäelt Pikasilla poole suundudes laskub maastik aegamööda Võrtsjärve madalikku. Selle madaliku serval asubki Leebiku vald, minu esivanemate kahesaja-aastane kodukoht. Kuidas nad Põhjasõja üle elasid, sellest ei kõnele ei kirikukirjad ega suusõnalised andmed. Küllap neilegi pakkusid redupaika Väike-Emajõe äärsed laialised laaned.
Kui ma 1909. aasta suvel üheksateistkümne-aastase noorukina esimest korda üle Pikasilla ja Tõrva Helme mõisa tulin, kuhu mu isa samal kevadel kupjaks oli siirdunud, ma otse põlesin uudishimust seda oma muinasmaad lähemalt tundma õppida. See oli Mulgimaa, millest Hendrik Adamson kirjutab,et:
"Ku Pikasillast üle saa,
suud anna mullal ma",
ja millest minu vanemad alatasa olid kõnelenud, kuid millest mina midagi ei teadnud. Maardina,Tahku, Uhendi, Mäeotsa, Mustametsa, Liutsepa, Kõrgepalu ja Keisripalu nimed figureerisid mu mälus muinasjutuliste nimedena. Pikasilla parv oli see koht, mis lahutas argimaastikku muinasjutu-maastikust.
* * *
Perekond asus Mäeotsa talus ja jääb sinna 1888. aastani, kust isa siirdub Maardina tallu tööliseks-eestegijaks, kus minu järjekord on ilmale tulla. Kuid 1891 viiakse mind Pikasilla parve juurde, kuhu isa siirdub linakaupmehele linu üles ostma ja neid vooriga Pärnusse vedama. Nõnda algab minu sõprus päikese ja jõega minu teisel eluaastal. See jõgi on Väike-Emajõgi, mõned kilomeetrid enne Võrtsjärve voolamist. Viiskümmend kaks suve kulgeb mu elu Emajõe ja ta harujõgede otseses läheduses.
Väga võimalik, et 1891. aasta suvi Väike - Emajõe ääres nii tugevasti mu lapsepõlve alateadvust on mõjustanud, et ma ikka ja ikka taas jõe äärde tagasi igatsesin. Laiad järve- ja mereveed ei ole iialgi toonud sellist rahu ja hääolu mu hinge kui jõgede ja ojade vaikne voolamine.
Ma ei tea midagi. Mulle jutustatakse ainult, et jõgi mind nii väga on paelunud, et ma igal võimalikul hetkel jõe kaldale olen kippunud ning et mind hoolega on tulnud valvata, et ma ülepääkaela jõkke ei lange. Sääl olen ma siis oma õe Mariaga, kes minust kolm aastat vanem on, pilli järgi tantsida tatsutanud. Võib-olla mängis siis vel isagi üheralist lõõtspilli, võib-olla mängis mõni parvepoiss kannelt. Mina ei tea sellest midagi. Ma nägin Pikasilda alles 1909. aasta suvel. Aga vanemate jutustuse järgi oli see paik mulle tuttav, kui ma seda nägin. Sääl seisis kaks pikka kõrtsihoonet vastamisi teine teisel pool jõge. Üks oli Tartumaal, teine Mulgimaal. Kui võtate kätte Vana Tuuletallaja (Aug. Kitzbergi) mälestused ja loete seda toredat kohta, kus tema vaim ära võeti, siis saate elava jutustuse Pikasilla kõrtsist.
Ma ei tea ka midagi järgmisel aastal juhtunud suurest tulikahjust Liutsepal ega ka sellest sajusest suvest, mille tagajärjel isegi kartulisaak äpardus. Liutsepa karjamõis oli mu isal ühisrendil koos teiste perekondadega. Karjalaut koos loomadega ja muu inventariga muutus ühel ööl tuhahunnikuks. See katastroof saigi selleks põhjuseks, mispärast mu isa oma põlisest asukohast lahkus ja miks mind kolmeaastasena üle Pikasilla parve Mulgimaalt Tartumaale toodi.
On rahvaid, kes kummardavad päikest, ja teisi, kes kummardavad Püha Jõge. Mina olen neid kummardanud mõlemaid, ilma et ma neid pühaks oleks pidanud. Päike oli olemas ja see oli hää. Jõgi tuli hiljem mu ellu. Siis oli korraga kaks päikest. Üks taevas ja teine jões.
********************
Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil">
Eesti Raamat, Tallinn, 1991 lk. 287 - 310
3.
Algava uue hämara talvepäeva hommikuga jätkus pataljoni edasitung.
Marsiti õhtul pimeduses pooleli jäänud teed Pikasilla suunas. Marsiti, peade kohal tihe ja liikumatu külma talvetaeva pilvekaas, kust nõrgus alla maailma ainult varjatud, tuhmi valgust. Marsiti mööda hämarduvaid lumiseid lagendikke, mööda külmas hommikuses rõskes lumeaurus vinetavaid kuusemetsi ja raagus kasesalusid.
Vaikus ja hääletus valitses sel hommikul üle kogu rinde, ei kõmatanud eemal raudteeliinil soomusrongide ega punaste patareide suurtükke, ei tärisenud partisanide pool kuulipildujaid. Vaenlast oli kõvasti purustatud ja teda arvati taganevat kogu liinil ilma vastupanuta. See oli seda tõenäolisem, et varasel hommikul Pikasilla pool käinud maakuulajad olid toonud pataljoni teate, et taganev vaenlane on maha jätnud ka Pikasilla, andnud selle kätte ilma lahinguta.
Marsiti siis jälle kolonnides, ainult salk ratsanikke ees, sest lahingut ei olnud oodata. Mindi Pikasilda, ühinemiseks Viljandi poolt tulevate vägedega, et ühes nendega ja koos soomusrongide ning partisanidega edasi tungida Valga poole.
Oli pöördutud teeosale, mida vasakult poolt piiras madal võserik, paremalt aga kõrgem mäekühmule tõusev okasmets. Ahasel olid kogu aeg reel kükitades põlvekõverused valutama hakanud ja ta hüppas reelt maha, et elustada käies oma kangestunud liikmeid. Üle marssivate kolonnide ettepoole vaadates nägi ta, et pataljoni ees ratsutav maakuulajate salk oli kihutanud kolonnidest kaugele ja pöördus parajasti paremal pool asetseva kõrgema metsatuka taha, kuhu poole tee tegi kõveruse. Näha oli pisut aega veel ainult kaht ratsanikku, kuid needki kadusid varsti.
"Kui kaugel see Pikasilla siit veel on?" küsis Ahas.
"Pole enam kuigi kaugel, siinsamas selle metsa taga üle jõe," vastas Käsper, osutades käega paremale poole.
"Siis jõuame juba varsti?"
"Üsna varsti," vastas Käsper, "ümber selle metsanurga, ja olemegi seal."
Kuid see varsti venis kauemaks kui keegi võinuks arvata. Sest peagu samal silmapilgul, mil Käsper vastas Ahasele, kajasid eespool ootamatult sagedad püssipaugud, just seal, kuhu pataljoni ratsasalk oli kadunud. Kolonnid seisatasid äkki arusaamatuses.
Mis paugutamine seal oli? Lasksid omad ratsanikud või keegi muu? Kuid kes, sest vaenlasi ju Pikasillal ei ole?
Siis aga äkki haisteti instinktiivselt ohtu, sest laskmine ägenes ja tihenes. Samal ajal teati ka, et ei olda lahingukorras, ning järsk küpsetav ärevus valdas kõiki. Kui siis nähti varsti veel eemal teeotsal tuhatnelja tagasi kihutavaid ratsanikke, esiti üht, siis mitut, ja pandi tähele ühes ratsaniketa hobuseid, paiskusid read segi nagu määratu jõuga antud hoobist. Kogu maantee, kus äsja olid seisnud korrapärased kolonnid, oli silmapilkselt tühi ning lumised kraavid mõlemal pool teed täis küürus, äkilisest ehmatusest ja järsust kabuhirmust enesevalitsuse kaotanud inimesi, kes ägedas põgenemishoos olid armutult valmis hüppama üksteise selga või sõtkuma enese ees jooksjat kraavi põhja. Kui veel samas kuuldi õhus kuulide vilistamist ja nähti, et need kukuvad siiasamasse lumme, tulevad madalalt ja hääletult, oleks muutunud jooks pööraseks põgenemiseks, polnuks inimesed kraavides nõnda hunnikus ja olnuks ruumi.
Ahas ei saanud jälle aru, mis temaga oli toimunud, ta ainult jooksis, tükkis kuhugi, trügis kõigest hingest, kuid ei saanud, sest ta ees vehkles ja trügis pikk ja tugev Konsap. Kuuldes kapjade plaginat ning pöörates näo silmapilguks üles vasakule poole maanteele, ta nägi seal kihutavat mööda ratsanikku, kelle nägu oli verine.
Kuski karjuti midagi, röögiti kõigest jõust, kuid esialgu ei pannud seda keegi tähele. Alles siis, kui lõputu hulk kordi oli hüütud mitmest kõrist: "Ahelikku, ahelikku, ahelikku!" tasandus metsik trügimine, saadi seisma jääda ja hakati ringi vaatama. Jäid seisma Ahas ja Konsapki, vahtides teineteisele otsa. Konsapi silmad olid pärani, nägu higine ...
"Ahelikku! Ahelikku!" kuuldus lakkamatult hüüdeid. Need olid ohvitserid, kes olid seisma jäänud keset teed. Kui siis nähti, et ohvitserid on paigale jäänud ja hobunegi kuulipildujaree ees seisab rahulikult keset teed ja liigutab kõrvu, lakkas segadus niisama järsku, nagu oli alanudki. Esiti pikkamisi ja kaheldes, kuid siis ikka kiiremini ja kiiremini rutati oma rooduülemate juurde tagasi ning hakati hargnema ahelikesse, hoolimata sellest, et püssipragin eemal kogu aeg oli kasvanud ja tulistati juba kuulipildujastki.
Jooksid ka Ahas ja Konsap teineteise järel tagasi.
"Näe," tähendas korraga Konsap ja jäi seisma, vahtides tüki aega enese ette maha ühte kohta.
"Jah," vastas Ahas võpatades, sest nagu juhuse tõttu oli ta vaadanud samasse kohta samal ajal kui Konsapki ja näinud, kuidas kuul hääletult sipsatas nende mõlema vahel lumme.
Hetk hiljem hüppasid nad mõlemad korraga nagu kellegi käsul üles maanteele, justkui oleks seal ohutum.
Tõeliselt oli segadus kestnud ainult mõne minuti, kuid Ahasele oli paistnud see päratu pika ajana.
Ehmatushoo möödudes oli vallanud kõiki jälle häbi, kuid ühtlasi ka tuline viha vaenlase vastu, kes oli selle põhjustanud. Ja mida enam nüüd vaenlane huupi tulistama hakkas siia metsa oma püssidest ja kuulipildujatest, seda suuremaks hakkas kasvama see ärganud viha ning seda küpsemaks sai kõigis tahe astuda temaga võimalikult kiiresti võitlusse. Ei läinudki siis enam kaua aega, kui kogu pataljon vaenlase lakkamatu tule all oli seadnud enese täielikku lahingukorda ning vaikivate ahelikkudena rühkis üles paremal pool metsa all olevast mäekühmust. Ning varsti hakkasid kajama ülalt metsast mürtsuvad kogupaugud, veel enne, kui ohvitserid ja rühmaülemad olid saanud viiagi oma üksused hästi väljaotsitud võitluspaigale.
Juba talitasid ka Tääker ja Ahas kiiresti oma kuulipilduja juures. Esimene haaras selle reelt sülle ja puhkides ruttas ta metsa alla kadunud ahelikule järele. Ahaski teadis, mis tal teha, võttis rasked lindikastid ja kiirustas Tääkerile järele. See kõik toimus üks-kaks-kolm, ilma ainustki sõna vahetamata.
Jõudnud mäekühmule suurte puude alla, ei olnud seal enam ahelikku. Ainsa vihase sööstiga oli tormatud mäest alla, heidetud oru veerel kõhuli jämedate puude, mätaste ja põõsaste taha ning tulistati käratsedes kuhugi lagedale. Kühmu taga võttis kuulipildureid vastu juba säärane tuli, et suur Tääker pidi heitma kohe kõhuli ja vedama maksimit rattaid pidi järel. Ahas lohistas samal kombel oma hoolel olevaid lindikaste, kuna mets ümberringi kees juba kui kõrvulukustav põrgu, ragises vaenlase kuulidest, vilises ja vingus, nagu mässaks seal kange maruhoog.
Jõudnud alla ahelikku, vaikisid korraga kõigi pealetungijate püssid, sest vaenlane hakkas äkki lagistama mitmest kuulipildujast. Näod lumes, tuliriistad kõrval maas, litsusid vabatahtlikud abituina säärase tulesaju vastu oma tõmblevaid kehi vastu külmunud ja lumist maad. Ainult siit-sealt kuuldus ägatavat nagu appihüüdvalt:
"Kuulipilduja,. kuulipilduja!"
"Tääker ja Ahas, kus te olete?"
Tääker ja Ahas tegutsesid nagu palavikus, tähele panemata esialgses suures ärevuses vaenlase vilistavaid kuule ja rohkete kuulipildujate kärinat.
"Anna linti, anna linti!" hüüdis Tääker.
Kuid juba oligi laetud lindi ots Ahase käega juhitud sööteavasse ning mehaaniline tuliriist, ärganud nagu unest, lühike punane tulekeel mürisevate hammaste vahel, kihutas eemal lagendikul üles edasi-tagasi käivaid lumevihke.
"Madal, kurat!" vandus Tääker ja tõstis sihtrauda.
"Hei, Tääker," hüüdis kapten eemalt, "vaadake, üle jõe on kivist kõrts, seal on nende kuulipildujad, püüdke tabada kõrtsi aknaid!"
Tääker otsiskles esialgu lühikeste valangutega, saamata kätte kohe õiget tabavust, kuna vaenlase kuulipildujad töötasid kogu aeg, laskmata vabatahtlikel päid tõsta.
"Mis sa jukerdad seal, Tääker, anna sunnikutele!" pahandas Konsap.
"Ära jörise," vastas Tääker, "mis sina tead ka kuulipildujast!"
Siis lõpuks Tääker arvas olevat saavutanud õige kauguse ning tulistas lakkamatult lindi lõpuni.
"Vaat niiviisi, Tääker, kohe mõjub!" kiitis Konsap ja mitmed teisedki, tõstes uuesti püsse ja tulistades nüüd kõrtsihoonet kuulipildujaga võidu.
Vaenlase kuulipildujad teispool jõge olid tõesti äkki vaikinud, nagu paukuvad püssidki. Vaikisid, kuni mürises Tääkeri maksim.
Vaevalt aga oli lint otsas, kui sealpool orgu algas kõik kohe uuesti, nii püsside korrapäratu paukumine kui ka kuulipildujate matemaatiline lagin. Ning kohe oli kõrge mets haaratud nagu uuest ja veel kangemast maruhoost, mis murdis seal oksi ja peenemaid puid, puistas alla lund ja prahti. Ja vastselt pidi suruma end pealetungijate surmahirmust nakatatud ahelik kramplikult vastu jäätunud, külma maad.
Nõnda hakkas see käimagi kordamööda, nagu tuline tõus ja mõõn, nagu üles ja alla käiv võitlusrütm, mis sundis elavaid inimesi surmahirmus värisema kord siin-, kord sealpool lagedat jõeorgu ...
Toibunud juba esimesest järsust palavikuhoost ja ärevusest, hakkas Ahast vaevama varsti jälle see vastik surmahirm, millest ta ei saanud jagu. Seda enam et siin kuulipilduja kõrval kükitades ei olnud ju mingit kaitset lagendikult tulevate vaenlase kuulide vastu. Hea meelega oleks ta tahtnud siit kohe ära, ronida kuhugi suure sammaldunud kivi või vähemalt jämeda puutüve taha, nagu kõik need püssimehed seal ahelikus, kuid ta teadis, et ei saa seda, et peab olema oma paigal kuulipilduja juures, söötma seda, kui Tääker tulistab oma kaitsekilbi tagant. Ning ta ei läinudki kuhugi siit, ei mõtelnudki minna, kükitas oma ohtlikul postil keset ägedat lahingut, võideldes meeleheitlikult vihase vaenlasega ja võideldes ka iseenesega, oma surmahirmuga, mis püüdis murda ta sõdurlikku mehisust.
"Peab võitma ainult iseenese, siis on võidetud ka vaenlane!" kordas ta enesele masinlikult, teades, et pääsemine on nüüd vaenlase võitmises, selle purukslöömises või taganema sundimises sealt kivikõrtsist. Võimalikult kiiresti ja võimalikult täpselt püüdis ta siis täita oma sõdurikohuseid, et see kõik võiks toimuda rutem.
Juba mõnda aega oli kestnud palav heitlus oma tõusude ja mõõnadega, kui Ahasega juhtus midagi, millele ta küll kogu aeg end kinnitades oli ette valmistanud, kuid mis siiski mõjus niivõrd masendavalt, et oli riisunud ühe hoobiga kogu ta tagavaraks kogutud mehisuse. Sest parajasti, kui teispool orgu tulistas jälle mitu vaenlase kuulipildujat ühel ajal, kuulis ta mingit võigast karjatust ja leidis enese järgmisel silmapilgul näoli lumes, käed mõlemalt poolt kaitseks pea ees.
"Kes sai pihta?" kuuldus Käsperi hääl läbi ragina.
Tääker oli karanud samal ajal kuulipilduja kilbi tagant Ahase juurde ja karjus:
"Ahas, Ahas, kuhu sa said?"
Alles nüüd selgus Ahasele, et see võigas hääl, mida ta oli kuulnud ja mida olid kuulnud ka teised, oli tulnud ta enese kurgust. Kaotanud viimse kui jõu oma liikmeist ja lamades maas nagu narts, ei mõistnud ega jaksanud ta vastata Tääkeri küsimusele midagi.
"Poisid, Ahas sai pihta!" kiljatas Mugur üle aheliku ja hakkas roomama kuulipilduja juurde.
Hetk hiljem oli ka Käsper sealsamas.
Ahas lamas kui halvatu ja tundis ainult, kuidas keegi teda kobas. Siis tõstis ta pikkamisi pea ja vaatas ringi. See oli Tääker, kes oli ta kõrval ja vahtis teda ehmunud näol.
"Noh, kuidas on?" küsis Käsper hoolitsevalt. "Ainult vist seljakott," tähendas Tääker ja kobas edasi.
"Ainult seljakott", kordas Ahas oma tiirlevas peas ja hakkas liigutama. Kõik liikmed tundusid olevat terved ja ta vastas Käsperile nõrgal häälel:
"Pole vist midagi."
"Ei ole jah, ainult seljakoti on lõhki viinud," tähendas ka Tääker.
"No siis on hea," rõõmustas Käsper, "ainult ehmatus muud midagi!"
Ahas oligi juba toibunud ning esimene asi, mis teda valdas, oli jälle häbi oma hirmuhoo pärast. Keegi küll ei naernud teda, ei Käsper ega väike Mugur, kõigi näod olid väga tõsised ja osavõtlikud, kuid sellest hoolimata põletas Ahast see häbitunne. Ning aetuna sellest meeleheitele, kargas ta maast, haaras pihku ennist käest maha kukkunud lindiotsa, ning toppides seda vabisevate kätega kuulipilduja sööteavasse, kisendas:
"Tääker, anna neile, anna neile kuraditele!"
"No anname jah," vastas Tääker ning samal momendil kargas masin ta käes mürisema.
Viha ja meeleheitega söötis nüüd Ahas kogu aeg töötavat kuulipildujat ja kordas enesele:
"Kui tuleb nüüd see kuul, mis tapab, ma enam ei karjata, mitte ei karjata!"
Vahejuhtumist silmapilguks vaibunud lahinguhoog oli järsku jälle tõusnud oma kõrguspunktile, heideldi kibedalt ja tuliselt, saadeti vaenlasele kuule ja lumi teispool orgu näis aina tuiskavat.
Kuid varsti oli kõigile selgunud, et ägedast tulistamisest hoolimata ei mõtlegi vaenlane taganemisele. Lahing oli muutunud visaks mõlemapoolseks tulevahetuseks. Rünnaku tulemused õnnestumises olid saanud küsitavaks.
"Ei mõju, mitte ei mõju!" vandus Tääker vahetpidamata tulistades. "Lase või ära lase, aga ei mõju kuraditele!"
Lint lindi järel kihutas maksim kuulideparvi kivikõrtsi poole, kuid miski ei aidanud, sest vaevalt oli kuulipilduja pealetungijate ahelikus vaikinud, kui kõrtsiakendest hakkas kuulduma endiselt lakkamatut laginat, mis vaibus alles siis, kui Ahas sai uue lindi kuulipildujale.
Juba tundi paar oli mässatud niiviisi visa vaenlasega, kui kapten tuli teise rühma juurde.
"Ei saa sunnikutest jagu," kirus temagi näpitsaid kohendades, "mitte ei saa, tee, mis tahad!"
"Ei saa, ei mõju," vastas ka Tääker.
"Küsitavaks läheb küll see asi juba," lausus Käsper, "oleks, et saaks talle sinna natukehaaval lähemalegi hiilida, siis ehk hakkaks kartma!"
"Jah, seisukoht on ju neil seal hea, kivikõrts kuulipildujatel ümberringi ja lage jõeorg. ees, kust võib ära noppida viimse kui pealetungija," ohkas kapten.
Ta läks metsaveerde, silmitses seal pisut aega lagendikku ja tuli tagasi.
"Käsper," sõnas ta siis, "kui võtaksime õige kätte ja püüaksime neile mängida väikest vigurit. Näete, seal orus, kinnikülmunud jõel on kõrge sild, siit pisut paremal pool. Kui saaksite kümne poisiga sinna sillale ja annaksite neile pisut risttuld, vahest hakkavad siis kartma. Hästi just neil ei lase seal need kuulipildujad ja ma arvan, et peagu võiks sellega riskida."
Käsper vaatles paremalt poolt keset lagedat paistvat kõrget silda, kuid ei lausunud esialgu midagi.
"Ega ma sunni," jätkas kapten. "Kui te ise tahate ja leiate ka endale mõned kaaslased, kes vabatahtlikult tahavad teiega kaasa minna, siis võiks katsuda, muidugi, hädaohtlik see ju on."
"Saab mindud," vastas Käsper äkki otsustavalt ning lisamata sõnagi rohkem, hakkas roomama paremale poole teise rühma aheliku juurde. Varsti oli näha, kuidas ta seitsme-kaheksa poisiga lahkus ahelikust, hakates roomama veelgi kaugemale paremale poole, nähtavasti seks, et jooksumaa metsaveerest sillani oleks lühem.
"Teie siis siin, Tääker ja Ahas," sõnas nüüd kapten, "andke kogu aeg tuld, kui on näha, et nad hakkavad seal juba üle jooksma!"
"Seda me teeme, kapten," vastas Tääker ja jäi ootama, käed maksimi luku küljes.
"Noh, nüüd!" hüüdis Ahas, nähes Käsperit esimesena lagedal jõeluhal.
Vahet pidamata ja hoolsasti sihtides tulistas Tääker läbi kogu lindi.
"Üle, kõik üle!" hõiskas siis Ahas, nähes Käsperit pisikese salgaga kõrge silla taga, kus otsiti parajasti head seisupaika tulistamiseks.
"Üle jah, ja terved kõik!" hüüdis ka Tääker silmi silla poole pöörates.
"Vedas, hästi läks, see Käsper on ikka tubli!" muheles kapten ja hõõrus käsi.
"Vahest saab nüüd neist sindritest seal sedamoodi veel jagu!"
"Aga mis see siis on?" hüüdis Tääker samal hetkel. "Ahas, uus lint, uus lint!"
Selgus, et keegi, hiljaks jäänu jooksis veel metsaveerest mööda õhukese lume all peituvat jääd liueldes teistele järele silla poole. See oli paks Miljan oma suurte saabaste ja paksu vammusega.
"Rutem, Miljan!" karjus talle Käsper silla juurest vastu.
Oli ka viimne aeg, sest vaenlase kuulipildujad küll veel ei tulistanud, otsides nähtavasti uut sihti, kuid hulk püsse teispool jõge oli hakanud kohe ragisema.
Miljan püüdiski lisada sammu, kuid siis nägid kõik, kuidas ta vaenlase püssikuulide vihinas korraga lõi nagu kahtlema, jäi pilguks seisma, kavatsedes joosta nagu tagasi, kaotas aga samal silmapilgul libedal jääl jalad alt ja kukkus selili.
"Kas sai pihta või?" karjatati teise rühma ahelikus. Kuid kartus oli olnud enneaegne, sest uuesti ajas kukkunu enese jäält üles ja katsus joosta nüüd tagasi, kuid libastus samas jälle pikali.
"Viska kott seljast, viska kott!" karjuti nüüd ahelikust. Miljanil tõesti paistis seljas olevat raske kott, mis oli ta libedale jääle pikali kiskunud, kuid mida ta nähtavasti siiski ei tahtnud seljast visata. .
Parajasti aga, kui ta enese raske koti all oli vaevaliselt uuesti püsti ajanud, hakkasid juba lagistama vaenlase kuulipildujad ning nende torud näisid olevat juhitud nüüd kõik jääl ukerdava üksiku Miljani poole, sest lumi ta ümber varsti otse kees kukkuvaist kuulidest.
"Rutem, rutem, Miljan!" karjuti nii ahelikust kui ka sillalt.
Ent samal momendil kukkus Miljan uuesti, kuid sootuks teisiti kui varem.
"Nüüd sai pihta, nüüd sai pihta!" tõusis üldine kisa. Samal ajal hakkas mürisema Tääkeri kuulipilduja, kuid vastu ootust ei vaikinud seekord vaenlase omad, vaid lakkamata hooga tulistasid jääl lebavat Miljanit. See oli nähtavasti esialgu ainult haavatud, püüdis edasi ja tagasi ronida, katsudes vabastada end raskest kotist, kuid näis siis saavat mitu korda järgemööda veel pihta ja jäi vaikselt lamama langenule iseloomulikus asendis. Ühtesoodu aga tulistasid vaenlase kuulipildujad teda veelgi, tulistasid, kuni lõppesid lindid ...
Kohe, kui need olid lõppenud ja töötas ainult oma kuulipilduja, jooksis Käsper silla tagant küürutades jääl lebaja juurde, kummardus pisut aega ta kohal, lõi aga samas kohe käega ja ruttas salgakese juurde tagasi.
Nüüd teadsid kõik, et Miljan on surnud, sest muidu Käsper, hoolimata ohust, ei oleks teda sinna jätnud.
"Ära tapsid meie hea Miljani," ohkas Tääker.
"Jah, päris silma all kohe tapsid ära" sõnas ka Ahas ja vaatles jääl lebavat elutut tompu
"Igavesed sead niisugused!" kähistas Kohlapuu. "Üheainsa mehe kallale lähevad mitme kuulipildujaga!"
Kohlapuu viha oli nakatanud kohe kõiki teisigi, sajatades haarati uuesti püssid ja anti vaenlasele nüüd veel ägedamat tuld nii metsaveerest kui ka sillalt. Tääkergi müristas kuulipildujast halastamatult, ootamata enam, kui vaenlase omad lakkavad, vaid tulistas nendega ühel ning samal ajal. Oli läinud siis lahing metsikuks kuulipildujate duelliks ning Tääker ainult puhkis, kiristas hambaid, ninasõõrmed heledalt laiali kui perul, viimse kraadini ärritatud hobusel.
"Anna aga linti, Ahas, anna aga linti!" ähkis ta ainult. Ning Ahas andis, andis lindi lindi järel. Neid toodi koormast järjest lisaks, kuid ei aidanud seegi, vaenlane ei näinud hoolivat kuulipildujatulest ega sellestki, et teda samasuguse ägedusega tulistati ka sillalt. Ikka uuesti ja uuesti täristas ta seal kivikõrtsis oma maksimeid ning plaksutas arvutuid püsse, mõtlemata vähemalegi taganemisele.
Äkki ründajate kuulipilduja vaikis keset linti.
"Ahas, vaata, padrun vist jäi risti ette!" hüüdis Tääker.
"Ei ole siin mingit padrunit," vastas Ahas, "lint on täitsa korras."
Korras see oligi, kuid kuulipilduja ei töötanud, Tääker uuris, katsus ja sangutas seda igalt poolt, kuid masin vaikis kangekaelselt.
"Rikkis kurat vist!" ehmatas ta siis ja ta suured käed langesid jõuetult tuliriista küljest.
Nõutult ja hirmunuina seisid nad oma vaikiva masina juures: Ei olnud enam kibedas lahingus tähtsaimat relva, oli ainult mingi elutu ja tuline rauatükk, kuid ei olnud kuulipildujat.
"Mis nüüd teha?" küsis Tääker tasasel väriseval häälel.
Ahase peas oli just samal ajal luitnud sama hirmus küsimus.
"Igavene loks!" ägestus siis Tääker. "Igavene loks! Muidugi, mis hea asi ta võis ollagi, see enamlaste käest saadud riistapuu!"
Ja ta tõukas jalaga kuulipilduja ümber.
"Kasi mu silmist, raisk niisugune!" kiristas ta ja haaras püssi.
Ahaski haaras oma püssi ja nad hakkasid tulistama nüüd neist.
Vaenlase kuulipildujad aga kivikõrtsis lagistasid endiselt.
"Kuulipilduja, kuulipilduja!" karjuti varsti juba kõikjalt.
"Ei ole kuulipildujat enam, kuulete!" karjus Tääker meeleheitlikult vastu, enesel peaaegu nutt suurest õnnetusest ja vihast varaks.
Kuulnud seda, hakati nüüd ahelikuski tõstma kartlikult päid ning tulistamine hakkas hõrenema nagu iseenesest. Seda suurema hooga aga täristasid ja paugutasid nüüd vaenlased ja metsas möllas lakkamatu maru.
"Mis? Kas kuulipilduja rikkis?" jooksis kapten juurde.
"Jah, mokas," kaebas Tääker vaikselt ja laadis väriseval käel tühjakslastud püssi.
Kapten tõstis uppilöödud kuulipilduja ratastele tagasi, vaatles seda pilgu ja sõnas kohe:
"Pole masinal viga midagi, ainult üle kuumendatud, jahutage teda."
Tääker ärkas kui surnust, viskas püssi ja oli ühe hüppega kuulipilduja juures tagasi.
"Ah ainult üle kuumendatud?" rõõmustas ta.
Tõesti, kuulipilduja jäme jahutaja oli nii tuline, et õhkus juba kaugele.
Maast lund kaapides hakkasid Tääker ja Ahas pilduma seda kuulipildujale, millele nad suures lahinguhoos olid liiga teinud. Ning kui siis tõrkunud masin kogu aheliku juubeldavate hüüete saatel uuesti töötas, tähendas Tääker rõõmsalt:
"Näed, Ahas, kui siin niiviisi ikka sõdida, saab päevpäevalt aina targemaks!"
Uue innu ja uue julgusega oli alanud vahepeal nõrgenenud tuleandmine. Kuid nagu vastu kõva ja kangekaelselt tagasivetruvat rauda tagusid nad seal meeleheitlikku võidutahet. Päev oli kaldunud juba õhtupoolikusse ja nad ei olnud veel sammugi kaugemal, sest nagu ennegi istus vaenlane alles täieliku peremehena oma mitme kuulipildujaga Pikasilla kõrtsi kivikindluses ja kavatses nähtavasti sinna jäädagi. Pikkade asjatute pingutuste järel hakkasid vabatahtlikud juba väsima.
"Noh, peame veel vastu, oleme mehed," lohutas kapten väsivat ahelikku. "Valges me neile sunnikutele sinna lähedale ei saa, aga ootame, kui läheb pimedaks, küll me nad siis sealt ikka välja peksame, Pikasilda me nende kätte jätta ei tohi!"
Keegi ei vastanud midagi ja tülpinult jätkati tulistamist.
Võib-olla oleks tulnudki siis oodata ööpimedust, mille varjul oleks saadud vaenlast üle tasase jõeluha edukamalt rünnata, talle lähemale hiilida ja mõjuvamalt tule alla võtta, kui saabus ootamata abi. Kaugel vasakul tiival hakkasid järsku kostma tihedate kogupaukude prahvakud, mida otsekohe vaikides jäid kuulatama vaenlase seni hoolega tärisenud kuulipildujad. Lakkas tulistamine ka pealetungijate ahelikus ning kestis mõni silmapilk täielikku vaikust siin- ja sealpool orgu.
"Kes need on?" küsiti ärevil. "Punased lähevad tiivalt ümber või?"
"Ei, need on partisanid, Kuperjanov on meile abi saatnud!" hõiskas kapten eemalt ja jooksis oma roodu aheliku poole.
Väsinud vabatahtlikud võtsid selle sõnumi vastu vaikse rõõmuga.
"Anname nüüd siit jälle nii kõva tuld kui saame " jätkas kapten, "et nad seal kõiki oma kuulipildujaid ei saaks juhtida ainult partisanide vastu. Need katsuvad seal kaugemal üle jõe saada ja vaenlast ümber haarata."
Lahinguragin algaski kohe uue ägedusega ning kõik märkasid, et vaenlase tulel ei ole enam kaugeltki seda jõudu ja tihedust, mis varem. Osa ta kuulipildujaid ja püsse oli juhitud nüüd juba üle jõe tungivate partisanide vastu.
Ahas ei vastanud midagi, ta oli nii väsinud juba kauaaegsest alalises ohus olemisest, pea otse kumises lakkamatust kuulipilduja- ja püssimürinast, kõrvad olid lukus ja kuklas tuikas miski teravate pistetega. Kuid hoolimata sellest suur rõõm oli vallanud tedagi, sest nüüd oli kindlamat lootust kui kunagi enne visast ja tugevast vaenlasest jagu saada ja sellega pääseda ka ise ta ohtliku tule alt. Ning jällegi püüdis ta võimalikult kiiresti ja täpselt täita oma ülesannet, teades, et see hõlbustab nüüd seal kaugemal saada partisanidel üle jõe ja pääseda vaenlase tiivale.
Kuid ei olnud nähtavasti sealgi nii lihtne see üle lageda jõeoru pääsemine ja partisanidelgi näis olevat vastas kõva tuli. Tüki aega olid nad mürtsutanud seal oma sagedaid kogupauke, kuid kuuldusid olevat ikka alles vanal paigal.
"Ehh, kurat!" vandus kapten, aheliku taga kogu aeg ühest otsast teise rutates ja alalõpmata uuele ja uuele tuleandmisele ergutades. "Viimati ei õnnestu neilgi seal üle jõe saada! See on juba kurat teab mis! Kust küll need tänased enamlased on välja võetud!"
Ta ei olnud veel oma vandesõnu lõpetanudki, kui hakati märkama kummalist asjaolu. Õhus ei vilistanud enam vaenlase kuule, samuti ei pragisenud neid kõrges metsas. Paremal pool tulistasid partisanid endiselt oma kogupauke, millele seltsis valju kisa, samuti plaksusid Käsperi salga püssid paremal pool sillal. Kuid teispool orgu valitses juba vaikus.
"Peale, vaenlane taganeb!" kuuldus eemalt pataljoniülema vali hääl.
Jäeti laskmine ja mõned üksikud hiilisid lagedale ja vahtisid üle oru kõrtsi poole. Ei julgetud uskuda veel võitu.
"Ahelik, edasi!" hüüdis ka kapten.
Tõusti maast ja liiguti ettevaatlikult metsast välja.
Kõik oli korraga nii uskumatult vaikne, et kumisevad kõrvad hakkasid pilli ajama.
Võit pika heitluse järel oli siiski saabunud. . .
"Puuh!" hingeldas Tääker kogu kopsust häälitsedes ja viskas enese selili kuulipilduja kõrvale maha. Ning sirutades raginal oma suuri kangestunud liikmeid tähendas:
"Oli see aga tükk päris rasket tööd täna, Ahas!"
"Oli," vastas Ahas, toetas enese piskuks ajaks lindikastile ja vahtis lagendikule, kus pataljoni hõre ahelik pikkamisi üle jää liikus Pikasilla poole.
"Aga Pikasilla on ka käes," tähendas Tääker ja tõusis juba samas maast.
"Näed, varsti ongi juba pime, tarvis hobune tuua," jätkas ta ja hakkas vehkima läbi metsa maanteele, kuhu hobune oli jäänud enne lahingut.
Ivakese aja pärast tuli ta aga sealt tühjalt tagasi.
"Noh, hobune vahepeal ära läinud või?" küsis Ahas.
"Ei," vastas Tääker, "oli ainult regi ja surnud hobune selle ees. Ruun on pihta saanud."
"Tema ka, vana hea ruunake, " kahetses Ahas.
"Jah, ka tema pidi langema Pikasilla eest," kordas Tääker.
Kuna ei olnud muud võimalust, siis Tääker võttis kuulipilduja rattaid pidi järele, Ahas lindikastid, mis olid nüüd palju kergemad, ja nad laskusid alla hämarduvasse orgu.
Sammu sada silla poole jäid nad seisma väikese grupi juurde. See oli nende langenud Miljan, kelle korjuse juures talitas kaks sanitari, korraldades selle äraviimist.
"Vaata, päris puruks lastud," tähendas Tääker.
Miljani tüse keha oli tõesti sodistatud hulgast pihtatulnud kuulidest ja seda hoidsid koos ainult veel paksud, tihedasti kinninööbitud riided, mis olid selle ümber. Ei olnud enam kogu rühma heasüdamlikku naljahammast ja lõõpijat, ei olnud enam paksu Miljanit, oli ainult hingetu ja verine lihatomp siin jõe jääl maas.
"Mis tal seal kotis siis on, et see nii raske oli?" küsis Tääker.
"Kolm pätsi leiba," vastas üks sanitaridest.
"Kolm pätsi leiba," kordas Tääker, "ja muud mitte midagi?"
"Muud mitte midagi," vastas sanitar, "ja läbi on lastud :needki."
Vaadeldi pilk aega hirmsasti purustatud korjust ja pöörati näod kõrvale, kui sanitarid suurest verelombist hakkasid kiskuma seda kanderaamile ...
Oli juba peagu pime, kui jõuti teispoole jõge Liiva külla. Varsti tulid sinna ka roodud, kes pealetuleva öö ja suure väsimuse tõttu olid lõpetanud taganeva vaenlase jälitamise. Poeti talumajadesse põhule, sinnasamasse, kus alles nüüdsama olid maganud enamlased, ning tuimadena ja vaiksetena hakati ootama õhtusööki. Nälg oli jällegi vali, sest kogu päev oli löödud lahingut ilma iva suhu saamata.
Siin kuuldi nüüd, et pataljonil peale Miljani surmasaamise oli olnud sel päeval veel muidki kaotusi. Kaks ratsanikku olid kohe lahingu alguses saanud haavata, üks näost, teine käest, väike Reinok oli aga kukkunud hobuse seljast maha ja jäänud enamlaste kätte.
"No siis läks poisil räbalasti," kahetses Tääker.
"Räbalasti," kinnitas Käsper, "toodud lahingu ajal siia Pikasilda, kistud kasukas seljast ära, pekstud hirmsasti ja saadetud poolalasti Valga poole, nagu räägivad kohalikud inimesed."
"Miks siis veel Valka?" arutas Tääker. "Kas siinsamas ei võinud teda maha lasta?"
"Mis muud," mühatas Kohlapuu, "tahavad saatanad poissi enne veel kõvasti piinata!"
Tuli järgmise päeva varane hommik. Ahas tundis, et keegi teda puudutas, ja ta ärkas. Talutoa üleni jääroosidega kaetud madalais akendes oli juba sügavat, tumedat sina. Ta lähedal kükitas Käsper, kes sõnas:
"Ahas, tõuse üles, lähme! "
"Kuhu? " küsis unega võitlev Ahas end õlgedelt üles ajades ja püssi võttes.
"Küllap näed siis," vastas Käsper ainult ja suundus juba ukse poole.
Nad astusid madalast talutarest välja ja sammusid vasakule poole alla jõele.
Sinerdav varahommikune õhk oli vaikne ja nii külm, et lõikas kopsu kui terava noaga. Kaugel idas põles veripunast koitu kui elavat tuld. Härmaga kaetud ja tuhkkuivaks külmunud lumi kisendas jalge all kaugele.
Alles kui nad mõnikümmend sammu olid edasi jõudnud, alustas Käsper:
"Lugu on selles, et meie väike Mugur on rühmast kadunud."
"Kuhu siis?" küsis Ahas hommikuses pakases lõdisedes.
"Ma ei tea, aga ma arvan," vastas Käsper. "Praegu oleks olnud tema kord karauli minna, aga ma pidin saatma pika Konsapi. Tuleb sulle meelde, kas sa nägid teda eile õhtul veel siin pärast lahingut?"
Ahas pingutas oma unist aju, kuid ei mäletanud tõesti täpselt.
"Niisuguseks argpüksiks ma Mugurit ka ei pea, et ta vedelaks oleks löönud ja lahingust ära jooksnud," jätkas Käsper.
"Mugur oli eile kogu aeg lahingus, nägin seda ise!" vastas Ahas.
Ning talle meenus juhtum kuulipilduja juures, kui ta oli karjatanud ja maha kukkunud. Mugur oli siis roninud ju ta poole ja kiljatanud üle aheliku!
"Jah, Mugur oli lahingus, tean seda kindlasti!" kinnitas Ahas veel kord.
"Siis, Ahas, tead, ta võib olla veel praegugi seal, seda ma kardan," hüüdis Käsper.
Nagu tuline juga läbis Ahast, ta jäi hetkeks seisma, kuid pistis siis korraga kiiresti jooksma.
"Läheme siis, Käsper, kohe, läheme kiiresti!"
Käspergi hakkas jooksma ja nad ei peatunud enne, kui olid jõudnud üle jõe eilsele lahingupaigale. Seisatasid seal siis lõõtsutades ja vahtisid härmatunud metsa all hommikuses hämaruses ringi.
"Näe," tähendas siis Ahas ja jooksis tiheda kuuse juurde.
Mitte kaugel kuulipildujapesast, kus oli maas arutu hulk tühjakslastud padruneid, lamas väike Mugur kummuli maas, püss alles peos. Ta oli lebanud seal öö otsa, nagu hingetu valvur vanal lahingupaigal.
Nad kummardusid alla ja nägid, et Mugur lebas nägupidi suures külmunud vereloigus.
"Pähe on saanud ja surnud vist silmapilkselt," arvas Käsper. "Jumalale tänu, ma kartsin, et ta ehk võis jääda siia haavatuna maha vaevlema, ilma et keegi oleks teda aidanud."
Ahas oli katsunud tõsta Muguri pead, kuid see oli kõvasti maa küljes kinni. Ei saanud seda muidu kätte, kui tuli raiuda tääkidega. Kui nad siis lõpuks olid saanud ta selili, ei näinud nad ta nägu, see oli üksainus külmunud veretomp.
Käsper oli läinud raiuma kuuseoksi ja nad hakkasid valmistama kanderaami, millega Mugur ära viia. Vöölt kistud presentrihmade ja pikkade kuuseokste abil nad ühendasid kaks püssi ja tõstsid langenu nende peale. Leidnud Muguri seljakotist pika linase käteräti, sidus Ahas selle ümber oma langenud sõbra purustatud pea, isegi õieti teadmata, miks.
Ning siis nad läksid, Käsper ees, Ahas järel. Laskusid sõnatult alla jõeorgu ning sammusid põiki üle jää küla poole.
Loitev koit pildus teele veretavat õhetust ning punas kogu lageda jõeoru valge lumepalakas.
"Imelik," tähendas Ahas, kui nad olid juba jõudnud keset kinnikülmunud jõge, "koolis oli Mugur ikka pisike, aga nüüd surnuna on ta nii pikk."
Käsper ei vastanud midagi ja vaikides nad jätkasid teed. Minnes niiviisi leidis Ahas samas end mõtlemast, et Mugur oli siiski palju vapram kui tema, suri häält tegemata, langes, nii et keegi ei teadnud, kuna tema oli karjatanud üle kogu aheliku, kui oli saanud vaenlase kuuli ainult seljakotist läbi ...
Jõudnud üle jõe, kõmatas lähedal nende ees metsatuka taga hommikuses vaikuses korraga kaks suurtükipauku. Kohe ulusid ka granaadid kuhugi kaugemale ning tüki aja pärast kostsid kuski eemal lõhkemispaukude nõrgemad kajad.
"Mis need on?" küsis Ahas arusaamatuses.
"Need on meie suurtükid seal mäe otsas," vastas Käsper.
"On's meil nüüd suurtükidki?"
"Jah on, võeti üle Balahhovitši meeste patarei, kardeti, et need lontrused võivad jätta selle hõlpsasti enamlaste kätte."
Vastselt käis kaks raksatavat kõmakat ja kuuldus mürskude ulumist.
"Mida siis seal pommitatakse?" küsis Ahas jälle.
"Leebiku mõisa, enamlased taganesid eile meie eest sinna."
Nende teekond jätkus nüüd pommitamismürina saatel ja Ahasel tekkis imeline illusioon, otsegu oleksid need suurtükimürtsud viimseiks aupaukudeks ta langenud väikesele sõbrale, kellega ta koolis mitu aastat järgemööda oli istunud ühes ning samas pingis.
4.
Kuid ei olnud siin aega leinata langenuid, sest uus võitlus kutsus kohe Ahast. Vaevalt olid nad saanud Käsperiga toimetada väikese Muguri laiba sanitaride kätte, kes pidid hoolitsema selle kojusaatmise eest, kui tuli rutata jälle lahingusse.
Patarei küla ees asetseva mäekühmu otsas vaikis äkki ja varsti nähti, kuidas sealt tulistnelja kihutas alla salkkond kardpagunitega ratsanikke ja kohe nende järel ka kaks äsjamürtsunud suurtükki. Salgas jäid ratsanikud oma tantsisklevail hobuseil seisatama kitsal külatänaval ja kohe oli hommikuselt vaikne ümbrus täis roppu venekeelset sõimu. Ratsanikud kisendasid midagi enamlaste pealetungist ja kihutasid siis kohe uue tulise ajuga mööda teed üle jõesilla. Ei olnud nüüd siingi enam aega, ohvitserid hõiklesid juba roodusid kokku ning ainult mõni silmapilk hiljem rühkisid tõsinenud ja sõnatud vabatahtlikud mäkke, kust alles nüüdsama olid kihutanud patareiga alla kardpagunimehed. Varsti ragisesid juba püssid ülal mäel ja mäe all ning võitlus Pikasilla pärast oli uuesti alanud.
Kui Ahas ühes Tääkeri ja kuulipildujaga üles võitluspaigale jõudis, oli seal juba lahing täies hoos. Õhk oli jälle täis vilistavaid kuule, mida kustki peksid siia ägedasti punased püssid ja kuulipildujad. Pataljoni ahelik lamas hõreda reana paljal lumisel mäekuklal ja tulistas kuhugi alla metsade ja võserikkude poole.
Seadnud kuulipilduja kapteni juhatusel parajale paigale kartulikuhja lähedusse, asus Tääker tulistama samas suunas. Ning siis algas ja kordus jälle kõik, mis oli olnud ikka lahingus. Alandav, vastik surmahirm, mis sundis värisevat keha litsuma vastu maad, kui tulistasid vaenlase kuulipildujad ja püssid ning kuulid lendasid madalalt lühikeste, pahaendeliste viledega. Pisut närvipuhkust, kui ragistas oma maksim ning paukusid oma kaasvõitlejate tuliriistad.
Ahas ei näinud kuski ühtki vaenlast, need olid seal võserikkude, kivivarede ja sügavate põllukraavide all peidus. Ta tundis ainult oma ülespiitsutatud närvides nende masendavat tuld, mis ajuti paisus nii kõvaks ja tihedaks, et tahtis pühkida mäekühmult lume ja niita maha vasakul pool jõekaldal kasvava metsa. Midagi ei teadnud Ahas ka üldisest lahingu seisukorrast ega võitluse arengust, kuulis ainult, kuidas tulistati ees, tulistati paremal ja vasakul ning tulistati siinsamas ta kõrval. Kogu lähem ümbrus oli jälle täis lakkamatut raginat, pobinat ja vilistavat surma. Kuski eemal hakkasid uuesti mürtsuma suurtükid, ning uluvad ja sisisevad mürsud kihutasid üle võitleva aheliku, lõhkedes valjude kärtsatustega siinsamas lähedal võserikkude, metsade ja lagendikkude kohal. Kuid kust lasti ja kuhu lasti, Ahas ei teadnud; teadis ainult seda, et see oli seal see kardpagunimeeste patarei, mis pommitas pealetungivaid vaenlasi. Sagedaid mürtsatusi kostis ka vasakult poolt, mille kohta Ahas Tääkeri käest kuulis ainult niipalju, et need pidid olema partisanide miinipildujad, samuti kui sealtpoolt kostev tärin nende maksimi oma.
Ta õieti ei mõtelnudki praegu kõigele sellele, nagu ei mõtelnud enam oma langenud pingikaaslasele, kelle nad alles nüüdsama Käsperiga olid toonud surnuna sealt metsast. Ta ainult võitles. Võitles ja mõtles kogu aeg nüüd ainult iseenesele ja neile nägematuile vaenlasile, kes püüdsid teda siin tappa oma vilistavate kuulidega, mõtles iseenese alalhoiule ja ohtliku vaenlase hävitamisele. Palavikuliselt hoolitses ta siis jälle masina eest, mis mürisedes külvas surma vaenlase poole, ning uskus nüüd ainult seda kui ainuvägevat lunastajat, kes võib päästa ta surmast. Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel ...
Ahas ei teadnud, kui kaua oli jälle kestnud säärane närvekõrvetav seisukord, küll juba vist mitu tundi, kus ta iga silmapilk pidi olema valmis vaenlaselt vastu võtma vigastava või surmava kuulihoobi, kui nägi viimaks kaugel paremal. pool asetseval lagedal mäeküljel pikkamisi allapoole laskuvat ahelikku. Esmakordselt arvas ta nüüd ka silmaga nägevat vaenlast, kes kogu seni kestnud lahingu ajal oli olnud saladuslikult kuski peidus.
"Tääker, vaata!" hüüdis ta ja näitas käega kaugele ahelikule.
Hüütav vaatas ja vaatas ning pistis siis varsti tuliselt kiruma:
"Saatanas, taga kuradimaks see asi täna ikka läheb, punastele tuleb veel uusi abivägesidki, justkui neid meie kallal praegu veel vähe oleks!"
Kiiresti pööras ta siis maksimi otsa paremale ning hakkas tulistama. Ka püssimehed märkasid kauget ahelikku, unustasid kohe lähema vaenlase ja avasid samuti tule paremale. Ning anti siis vahetpidamata ägedat tuld umbkaudu tuhandemeetrilise distantsiga.
Kuid veider oli selle aheliku käitumine tule alla sattudes. Mõned hakkasid jooksma, mõned kükitasid maha, mõned jäid seisma oma paigale. Rida, mis oli olnud enne sirge ja korrapärane, lõi segi ning varsti oli kogu lumest valendav mäekülg täis jookslevaid, kükitavaid ja paigalseisvaid inimesi.
"Andke tuld, andke tuld!" karjus Käsper kõva häälega ja jooksis oma rühma aheliku taga ärritatult edasi-tagasi. "Andke tuld, näete, juba segadusse sattusid!"
Antigi tuld, anti kuulipildujast ja püssidest. .
"Pidage!" karjatas äkki keegi. "Ehk on viimati omad!"
"Mis omad?" hüüdis Käsper. "Pole ju sealpool omasid! "
Kuid samas kaotas temagi oma kindluse ja jäi sõnatult vahtima.
Püssid olid vaikinud nagu iseenesest, samuti kui kuulipilduja Tääkeri käes.
Tulistamise lakates lakkas ka jookslemine segipaiskunud ahelikus ning kõik jäid seal mäeküljel nüüd oma kohtadel vaikselt seisma.
"No kurat, ongi omad, näete, et ei mõtlegi vastu lasta! " hüüti.
"Sa kurat!" ei osatud enam muud kui vanduda.
"Aga kust need omad mehed sinna said ja kes need üldse on? " arutas Käsper.
Keegi ei teadnud midagi, kuid tuju oli järsku kõigil halb.
"Sihukest sigadust veel, et oma mehi tulistada!" vandus Tääker ja oli korraga väga löödud.
Vahepeal kauge vaikiv ahelik, nähes, et enam ei tulistata, oli hakanud jällegi edasi liikuma. Keegi äärmisel tiival, arvatavasti ohvitser, vehkles millegagi, mis nähtavasti oli ta käes olev lipp. Ei olnud nüüd kellelgi enam kahtlust, et need olid seal omad.
Süngetena ja masendatuina vaadeldi ohvitseri vehklemist ega märgatudki, et tulistamine mõnda aega juba oli lõppenud kõikjal. Ei mürtsunud partisanide pool enam miinipildujad, ei tärisenud maksimid ega ulunud ka patareist mürske.
"Poisid, võit!" hüüatas äkki pikk Konsap:
Võit oligi, sest vaenlane oli taganenud, taganenud märkamata samal ajal, kui pataljon suures hoos oli tulistanud oma mehi, samu mehi, kes vaenlase vasakule tiivale ilmudes olid toonudki kiire võidu ...
"Edasi!" hüüdis kapten.
Tõusti maast, laskuti mäekühmult alla, mindi jälgima taganevat vaenlast.
Sõnalausumata tõusis ka Tääker kuulipilduja tagant ja läks hobust otsima. Ahas asus kohe linte kokku kerima.
Edasimarssiv ahelik ei olnudki aga veel õieti mäest alla saanud, kui kuski kaugel hakkas tirisema üksik vaenlase kuulipilduja. Vilinal tuli korraga jälle kuule ja sibinal sadas neid mäeküljel lumme. Samal ajal kuulis Ahas, kuidas keegi hirmsa häälega pistis kisendama. See oli pikk valgepäine poiss esimesest rühmast, kes oli maha istunud ja oma jala sülle tõmmanud.
"Appi, appi, ma suren!" karjus ta. Kuid keegi ahelikus ei hoolinud ta kisast, sest kiiresti olid kõik tõmmanud endile küürud selga ja jooksnud alla kivivare taha, kus kasvas tihedat põõsastikku.
Samal ajal oli vaikinud ka üksik vaenlase kuulipilduja, mis miskipärast oli katsetanud ainult õieti lühikese valanguga.
Maasistuja aga kisendas endiselt. Ta kisendas rohkem ehmatusest kui valust. Paar sanitari oli jooksnud nüüd ta juurde ning selgus, et ei olnudki eriti midagi ohtlikku, kuul oli läbistanud ainult sääremarja.
See oli pataljonil ka kogu kaotus sellepäevases tulerohkes lahingus.
Varsti tuli Tääker hobuse ja reega. Ning tõstnud sellele kuulipilduja ja lindikastid, hakkasid nad pikkamisi sammu sõites järgnema vahepeal uuesti -liikuma hakanud ahelikule.
Samal ajal oli jõudnud alla orgu ka tundmatu ahelik, ning meetrit paarsada suurest kivivarest edasi ühinesid nüüd mõlemad ahelikud.
"Tääker, vaata!" hüüatas Ahas jälle.
Kapten oli langenud tundmatu aheliku ohvitserile kaela ja nad näisid kaisutavat ning suudlevat seal teineteist korduvalt. Siis tantsisid nad teineteise ümber suurest rõõmust, nii et tuhkjas lumi kees ja kaugele kostis nende rõõmus naer.
Tääker vaatles seda kõike, kuid ta tuju ei olnud endisest sugugi parem.
"Küll on häbi ikka," hädaldas ta masendatult, "oma meestele tuld anda!"
Tasahiljukesi sõitsid nad kuulipildujaga edasimarssivaile ahelikele järele. Kuid vaenlane taganes, ei püüdnudki enam vastuhakkamiseks seisatama jääda. Ning kõikjal ümberringi valitses vaikus.
Pisut maad edasi tuli neile vastu trobikond inimesi. Kõik ilma püssideta, karvamütsides ja lühikestes kasukates, käed seljale seotud. Sõjavangid, kümmekond hiinlast, võetud siitsamast talumaja juurest. Mõni meeter järel sammus nende ainukese saatjana priske Kohlapuu, püss laskevalmis käes.
"Hei, Kohlapuu, kuhu nüüd nende hiinlastega?" hüüdis Tääker.
"Kästi viia tagavararoodu," vastas Kohlapuu ja jätkas teekonda.
"Hei, Kohlapuu, pea kinni natuke!" hüüdis Tääker varsti uuesti.
Kohlapuu jäi seisma ning pisut hiljem ka tropp hiinlasi, nähes, et nende saatja ei tule järele.
"Mis väeosa tuli sealt paremalt poolt, tead või?" küsis siis Tääker.
"Miks ei, vabatahtlik salk Viljandi koolipoisse," vastas Kohlapuu. "Olid kuulnud, et meil siin kõva lööming pealetungivate enamlastega, ja tulnud meile appi."
"Sa kurat!" ei mõistnud Tääker jälle muud kui kiruda. "On neil palju ka pihta saanud?"
"Mitte ühtegi, õnnelikult lasksime seekord kõik mööda, nojah, maa oli ju ka kauge!"
"Siis setugi head!" ohkas Tääker kohe kergendatult.
"Kes teid kuradeid seisma käskis jääda!" käratas korraga Kohlapuu hiinlastele vene keeles. "Marss edasi, tõprakari, matvoju!"
Ning põlastavalt turtsudes marssis ta oma hiinlastega Pikasilla poole tagasi.
Ahas ja Tääker jätkasid teed. Mõnisada meetrit nende ees liikus nüüd pikk ahelik, mis lahinguvalmina jälitas peatumatult taganevat vaenlast. Ajuti kuuldus siit-sealt lähemaid püssiraginaid, tulistati taganejaid, kui need juhtusid jääma kuski nähtavusse. Mindi otse üle lumiste põldude ja heinamaade, läbi võserikkude ja metsade ning samm-sammult suruti löödud vaenlast alla Valga poole.
Parajasti kui nad oma kuulipildujareega läbistasid madalat võsa, mille seas kasvas üksikuid suuri kuuski, lortsatas korraga hobune, hüppas aisade vahel püsti ja hakkas ajama ennast tagurpidi.
"Nonoh, mis nalja sina siin hakkad tegema?" häälitses Tääker looma, sangutas ohje ja laksutas keelega. "Nõõ! "
Kuid edasimineku asemel hakkas hobune ennast uuesti tagasi ajama ja käänas enda nüüd hoopis risti teele, ähvardades ümber ajada kogu koorma. .
"Pea, ehk on rinnus lahti!" hüüatas Ahas ja hüppas reelt.
Kuid rinnus oli kinni ja rakmetes ei olnud mujalgi mingit viga.
Siis märkas Ahas, et hobune värises ja vahtis kogu aeg üle ühe aisa otsa hirmunult kuhugi metsa.
Ka Ahas juhtis oma silmad sinna ja kivines paigale.
"Tääker, tule siia!" sai ta siis hüütuks.
"Mis on?" küsis Tääker ja tuli ka reelt.
Ahas tähendas ainult käega paremale poole metsa ja nüüd kivines ka Tääker paigale.
Sammu paarkümmend nende ees kitsa teeraja ääres oli suure, alt lageda kuuse oksa tõmmatud kardpagunimees. Kuid vähe sellest - poodul puudus nina, silmad ja kõrvad... Kardsed pagunid olid õlgade külge kinni löödud pikkade latinaeltega... Sinelikäistest oli läbi pistetud pikk teivas, nii et poodu kiikus hämara kuuse all nagu kohutav hernehirmutis. See oli seal üks Balahhovitši ohvitsere, kes oli sattunud punaste kätte...
"Puuh, kurat..." sai Tääker ainult, "südame ajab pahaks..."
Ka Ahas tundis kurgus midagi öökima ajavat ja pöördus kõrvale.
Nad võtsid nüüd hobuse kahelt poolt suukõrvalt, patsutasid rahustades ta kaelale ja talutasid ta poodust mööda. Ja kui nad uuesti rekke kargasid, kihutas muidu rahulik loom säärast sõitu, et Tääkeril ei olnud tarvis ohjaotsi keerutadagi.
Aga veel nüüdki tundsid mõlemad tugevat iiveldust, kuigi suur kuusk kardpagunimehega oli jäänud neist juba varsti kaugele maha.
Edasitung jätkus kogu ülejäänud päeva õhtupooliku. Võeti ära teelt eksinud vaenlase moonavoor, mida saatis kümmekond punaväelast. Kuus neist lasti maha, ülejäänud jooksid metsa. Lasti maha veel mõned eksikombel aheliku ette sattunud vene ratsanikud. Puhastati kümneid kilomeetreid punaväe laialijooksnud ja demoraliseeritud salkadest. Ning õhtu pimedas oli jõutud surmani väsinuina ja nälginuina Rulli alevini Tõrva lähedal, kuhu jäädi ööbima.
Teine rühm sõi parajasti õhtust, kui jõudis järele ka Kohlapuu. Mornina väsimusest ja suurest näljast hakkas temagi kohe kustutama oma hundiisu.
"Noh, viisid hiinlased ilusti kohale?" küsis Käsper.
"Ei viinud," mühatas Kohlapuu ja sõi.
"Ei viinud? Kuhu sa's panid nad?"
"Sinna ikka, kuhu ma panin," vastas Kohlapuu mingi närviliselt esilepurskuva tigedusega, "ei tea, mis neid tõpraid veel ringi vedada ja oma aega raisata!"
Nüüd taipasid kõik. Oli kuidagi vastik, jube. Kuid segatud ka teatava jahmunud imetlusega. Nii kaugele olid siis omad kannatused ja sõprade surma nägemine viinud kord enne nii patsifistliku Kohlapuu!
Jahmatus kestis ainult hetke. Siis tahtis igaüks näida niisama vapra ja julma sõdurina.
"Rikkusid viimati nende ilusad kasukad ära?" küsis Konsap.
"Lolliks pead mind või?" viskas sõnaaher Kohlapuu uuesti. "Kasukad on kõik siin esikus ja terved, võib võtta kes tahab!"
"Lasksid siis neil enne seljast maha ajada?"
"Mis sa´s arvad!"
"Ja ajasid maha?"
"Muidugi, ilusti panid veel ühte hunnikussegi ja ütlesid, et pažaluista, tovarištš!"
"Ah sedagi ütlesid?"
Kohlapuu ei vastanud enam midagi. Oli kustutanud oma nälja ja visanud enese õlgedele, kus uinus juba varsti raskest väsimusest. Uinusid ta järel kõik teisedki.
Järgmisel päeval edasi tungida ei saadud, sest selgus, et kolmas polk, kes tegutses pataljonist paremal pool, oli oma rindega kaugele maha jäänud. Piirduti siis ainult maakuulamisega, kuna patarei õhtupoolikul pommitas Tõrva alevit, kus kohalikkude elanikkude teadete järgi pidi asuma terve polk punaseid.
Teine rühm oli sel päeval juba varasest hommikust saadik pataljoni valvetõkkeks Tõrva teel. Asudes väikeses metsavahimajakeses otse suure soo ääres, mis lahutas neid vaenlasest, peeti ümbrust hoolsasti silmas ning sooritati tihti ka lühemaid luureretki, sest iga silmapilk võis karta punaste pealetungi.
Oli juba õhtupoolik, kui Käsper ja Ahas lahkusid kahekesi valvetõkkest, et minna järjekordsele luureretkele.
Püssid laskevalmis kaenlas, hoolsasti ringi piiludes, võserikkudes ja metsatukkades aeg-ajalt seisatades ja teravasti kuulatades liikusid nad esialgu pikkamisi edasi mööda maanteed. Siis hüppasid nad üle lund täis oleva teekraavi ja sammusid edasi mööda jässmännilist soometsa, kuid kogu aeg siiski maantee läheduses. Raske ja ebamugav oli minna mööda rabapinda, kus kõikusid jalgade all vetruvad karusamblamättad ja murdus koheda lume all kanarbikupõõsaid.
"Jäljed," tähendas Ahas mõne aja pärast.
Käspergi vaatles jälgi, mis tulid samuti maanteelt üle kraavi ja liikusid edasi mööda sood maanteega paralleelselt.
"Viivad Tõrva poole ja on läinud siit üksainus inimene," lausus ta siis. "Oma maakuulajate jäljed need ei ole, sest Konsap ja Kohlapuu käisid ennist kahekesi."
"Kes siis siit on läinud?" arutas Ahas.
"Kindlasti keegi kohalik ja küllap punaste salakuulaja, need liiguvad ikka üksikult."
"Näivad olevat päris värsked alles," tähendas Ahas, kes maapoisina hästi tundis jälgi.
"Ega muud kui hiilime järele, ehk õnnestub kätte saada sunnikut!" tähendas Käsper ja lisas sammu.
**********************************************************************