Pikasilla ümbruse ajaloost
Koguteoste "Viljandimaa", "Tartumaa" ja "Valgamaa" põhjalVõrtsjärve kujunemine --- Muinasaeg --- Vana - Liivimaa --- Rootsi aeg --- Vene aeg --- I maailmasõda ja Vabadussõda --- Eesti aeg --- Mõisad Pikasilla ümbruses --- Kirikud Pikasilla ümbruses
Võrtsjärve kujunemine
Jääajal oli oluline tähtsus siinse pinnamoe kujunemisel: liustikud avaldasid nii kulutavat kui ka kuhjavat toimet, jää sulamisveed paigutasid ümber ja sorteerisid moreenmaterjali ning uuristasid sügavaid orge. Jääst vabanenud maa kontuurid erinesid tunduvalt tänapäevastest. Liustiku sulamisel tekkinud suured veehulgad kogunesid paisjärvedena madalamatele aladele, iseäranis Peipsi ja Võrtsjärve nõkku. Kujunes Jää - Võrtsjärv, kuhu voolasid jää sulamise veed Peipsi jääpaisjärvest mööda Suure Emajõe ürgorgu; väljavool Jää - Võrtsjärvest toimus aga mööda Navesti vagumust ja Viljandi ürgorgu läände. Väljavool võis toimuda ka lõuna suunas mööda Väikese Emajõe ja Pedeli ürgorgu.
Veepind alanes ja väljavoolud katkesid, tekkis iseseisev siseveekogu - Ürg - Võrtsjärv. Väljavool säilis vaid Viljandi ürgoru ja Navesti kaudu. Jää raskuse alt vabanenud maapind hakkas kerkima, kusjuures kerkimine oli kiirem järve põhja- ja loodeosas, väiksem aga kaguosas. Väikese Emajõe suudmealal on jõe voolusängi põhi varem olnud 13 - 16 m madalamal kui sama jõe nüüdisaegse lammi kõrgus. Võib arvata, et järve veepind oli siin 5 m madalamal kui nüüdisajal. On koguni väidetud, et Ürg - Võrtsjärve ajal oli nüüdisaegse järve lõunaosa täiesti kuiv ja Väikese Emajõe suue asus nüüdisaegsest suudmest 12 - 17 km põhja pool. Selle kasuks kõnelevad sügavam vagumus nüüdisaegse järve idaranna läheduses, mida loetakse ürgse Väikese Emajõe nüüdseks vee alla jäänud oruks.
Algas veepinna taandumine järve põhja- ja loodeosas ning veepinna tõus lõunasse ulatuvate vagumuste piirides. Katkes väljavool läände. Kujunes Suur - Võrtsjärv, mille lõppu tähistas väljavoolu tekkimine ida suunas mööda Suure Emajõe ürgorgu, mis põhjustas järve pinna tunduva alanemise ja Nüüdis - Võrtsjärve tekke.
Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv: ta pindala on 270 km2, pikkus 34,8 km ja maksimaalne laius 14,8 km. Järve kaldajoon on 96 km pikk, lihtne ja vähe liigestatud, keskmine sügavus on 2,8 m, maksimaalne sügavus 6 m. Järve veetase on 33,7 m üle merepinna.
Võrtsjärve nõgu piiravad suured kõrgustikud: põhjast Pandivere, idast Otepää ja läänest Sakala kõrgustik. Järve kallastel laiuvad väikevoored ja seljakud. Teistest relatiivselt kõrgemad on kaks Rootsimäge ja Kunimägi Puka - Pikasilla maantee ääres Rootsi ja Purtsi talu vahel.
Lõunapoolne seljak kannab Suur - Rootsimäe põhjapoolne Väike -Rootsimäe nime. Mõlemad on kirde-edela suunalised piklikud järsunõlvalised ( kaldenurk kuni 450 ). Rootsimägedest umbes 0,5 km lõuna pool seisab järsunõlvaline piklik Kunimägi, mille lõunapoolne ots on tunduvalt kõrgem. Suurim relatiivne kõrgus ulatub 35 m-ni. Voored on oma nimetuse pärinud Põhjasõja ajast: vastastikku lahingut pidades seisnud Karl XII Rootsimäel ja Peeter I Kunimäel s.o. Kuningmäel. Nendest põhjas järve kaldal on kuppeljas Vooremägi.
Muinasaeg
Vanimad jäljed inimeste olemasolust Võrtsjärve piirkonnas pärinevad Suur - Võrtsjärve ajast s.o. VII - VI aastatuhandest e.m.a. Kolga-Jaani voored moodustasid järves piklikke saari. Sealt on saadud keskmise kiviaja leide: primitiivsed silmata kivikirved, väikesed tulekivist terariistad, luust ahinguotsi. Inimesed elatusid küttimisest ja kalastamisest. Kalastati lihtsate okstest võrkude ja tõkkepüünistega, ka ahingutega. Veekogul liikumiseks kasutati ühest puutüvest õõnestatud ruhti.
Nooremasse kiviaega, III aastatuhande e.m.a. teise poolde, kuulub Valma asulakoht Võrtsjärve loodekaldal Saba nurgal asuval madalal kühmul. Leiti leeasemeid, savinõude kilde, nooleotsi, kivikirveid, kalapüügi vahendeid. Leiti ka haud kahe surnuga: keskealine mees ja noor naine.
Valmast leitud luustikud on vanim antropoloogiline materjal Võrtsjärve ümbruse elanike kohta. Mõlemad luustikud pärinevad inimestelt, keda on iseloomustanud põhiliselt europiidse rassi tunnused, mille kõrval ilmneb siiski ka mõningaid mongoliidseid jooni. On ilmne, et need inimesed kuulusid kammkeraamika kultuuri aegsesse soome - ugrilaste, täpsemalt - läänemeresoome hõimude eestlaste hulka.
II aastatuhande algul e.m.a. saabus Eestisse lõuna poolt uusi hõime, kes pidasid koduloomi ja tundsid ka algelist maaharimist. Nende iseloomulikeks relvadeks olid venekujulised silmaga kivikirved (juhuleid ka Karukülast), tööriistadeks aga hästi lihvitud neljatahulised kivitalvad. Et need hõimud vajasid koduloomade jaoks looduslikke söödamaid, siis liikusid nad väiksemate kogukondadena veekogu äärsetel luhtadel. Üldiselt võib arvata, et alad, mis jäid veekogu kallastest eemale, olid siinmail hõredasti asustatud.
II aastatuhande e.m.a. teisel poolel õpiti tundma uut tööriista materjali - pronksi, mida kohalike toorainete puudumise tõttu saadi kasutada aga vähe. Seega on pronksiaja leide Võrtsjärve ümbruses väga vähe. Enamik tööriistu valmistati ikka veel kivist ja luust. I aastatuhande keskel e.m.a. õpiti tundma ka rauda. Sellest ajast on pärit väikesed kivikalmed lõuna pool Vehendit. Leidude vähesuse põhjuseks on asjaolu, et tolle aja elanikud olid vastandina kalastusest elavatele kiviaja rahvale juba põlluharijad ja valisid enda eluasemeiks ennekõike kõrgemad ja viljakamad moreenalad, kuna madalamad maaosad, mis kunagi olid olnud vee all ja kehva liivase pinnakattega, nagu Võrtsjärve - Väikese Emajõe nõgu, olid asustamata.
I aastatuhande algupoolel m.a.j. toimus eesti hõimude materiaalse kultuuri kiire arenemine. Laialdasemalt kasutati rauda, millest valmistati tööriistu ja relvi, ehteid tehti peamiselt pronksist. Peamiseks elatusalaks kujunes maaharimine. Maaviljeluses oli suur osa aletegemisel, milleks pakkusid häid võimalusi Võrtsjärvest ida ja lääne pool asuvad metsased moreenkõrgustikud.
Sinna hakkasid tekkima külad, mille vanuse kohta saame teateid nende juurde rajatud kalmetest. Tarandkalmeid on Verevis ja ka Puka lähedal Kivivares. Suureperelised kollektiivid lagunesid, kujunesid üksikpere majapidamised, mis olid koondunud küladeks. Küla koos ümbritseva maaga moodustasid kihelkonnad. Kihelkondadest on Võrtsjärve ümber vanimad Tarvastu, Viljandi, Põltsamaa, Rannu, Rõngu ja Helme. Viimastega on seotud ka Pikasilla elu-olu. Kihelkonnad moodustasid maakonnad. Võrtsjärv paiknes kahe suure maakonna - Sakala ja Ugandi vahel. Piiriks järv ja Väike Emajõgi. Järve põhjakallas kuulus väikesele Nurmekunna maakonnale. I aastatuhandest pärinevad ka paljud linnused, mis on olnud seotud meie alade inimestega. Varasemad nendest on Alt - Laari linnamägi Arumõisa lähedal, Kivivare Aakres, Kuigatsi Puka lähedal, Pikasilla Vooremägi. Lääne pool on Vooru linnamägi, Tarvastu ning Helme ja Tõrva (Tantsumägi).
Helme ja Rõngu kihelkonnad olid geograafiliselt sellises asendis, kus tuli vastu võtta võõraste hõimude rüüsteretki. Lühiajalisi retki korraldasid siia lätlased, et saada vange ja muud saaki. Järve idakaldale ulatusid aga venelaste rüüsteretked. 1116. a. on teada Novgorodi ja Pihkva venelaste sõjakäik Otepää alla, mis lõppes Otepää vallutamisega. Järgmine suurim sõjaretk venelaste poolt oli 1191/92. a. talvel, kui taas vallutati Otepää ja ka Tartu. Küllap rüüsteretked ulatusid ka järveni ja Väikese Emajõeni. Raskeim periood meie ala rahvaste elus algas koos sakslaste vallutusretkedega. Siit on ka juba esimesi kirjalikke ülestähendusi - Läti Henriku kroonika.
Arvestades maastikulisi tingimusi ja teisi andmeid saame Läti Henriku järgi tähtsamate Lõuna - Eesti teede ja nende kasutamise kohta sõjalisteks otstarveteks umbes järgmise pildi.
Esimene tee viis Lätist otse põhja poole Halliste ja Karksi kaudu Viljandisse. Teine tee läks aga Valgast üle Helme Tarvastusse ja sealt Viljandisse. Retked mööda seda teed mõjutasid ka meie alade elanikke. Kolmas tee oli Valgast kirdesse üle Väikese Emajõe Otepääle ja sealt Tartusse.
Venelased, kes segasid end muistsesse eestlaste vabadusvõitlusse sakslaste võistlejaina ja enamasti eestlaste aitajaina, kasutasid oma retkeiks sõjateed, mis tuli Ugandist Otepää kaudu Helmesse ja Tarvastusse. Üle jõe tulek toimus kas umbes Roobe kohal või Pikasillal.
Kirjeldatud teid kasutati peamiselt siis, kui alad olid juba sakslastele alistunud ja oli vajadus tungida kaugemale sisemaale. Alul valgus vaenuvägi laiali mööda vähemaid teid, et leida külad, kus tappa, rüüstata, põletada, viia kaasa vange (peamiselt nooremad naised ja lapsed).
Kogu maa tegevust koondav ja juhtiv riiklik keskvõim ja valitsus puudus veel täielikult. Seega on mõistetav, et Eesti alade vallutamine sakslaste poolt toimus maakondade ja kihelkondade kaupa.
Eesti alade vallutamine algas 1208.a., kui sakslased koos lätlaste ja alistatud liivlastega alustasid sõjakäiku Ugandisse. Ugandi lõunaosa laastati, Otepää maalinn põletati. Algas muistne eesti vabadussõda. Samal aastal läksid ugandlased lätlasi karistama, nendega ühinesid sakalased teistpoolt Väikest Emajõge.
1210.a. ilmus idast uus vaenlane venelaste näol. Otepää oli sunnitud alistuma. Venelased lahkusid, kuid uuesti ilmusid Ugandisse sakslased. Otepää ja selle ümbrus laastati taad, tapeti mehed, naised ja lapsed. See veresaun sundis sakalasi ja ugandlasi koos valmistuma vasturetkeks ja minema piirama Võnnu linnust. Suur lahing toimus Ümera (Seda) jõe ääres, kus lüüa said sakslased ja nende liitlased lätlased ning liivlased.
Järgmisel, 1211.a., tulid sakslased vasturetkele Sakala vastu, jõuti Viljandini, mis vallutati. Sama saatus tabas ka Ugandit, kus jõuti Tartuni, mis purustati. Kõigile viletsustele ja hädadele pani krooni pähe nälg ja katk, mis järgnesid sellele sõja- ja laastamismöllule. Sõlmiti alistumisleping ja lubati lasta end ristida. Juba järgmisel aastal tulid sakslaste loal leedukad sakalasi rüüstama ja röövima. 1215.a. ristiti nii Sakala kui ka Ugandi ellujäänud. Ristijaks olid preester Peeter Kaikvalda Soomest ja mõõgavendade preester Otto.
1212.a. kasutasid sakslased külma talve ja korraldasid rüüsteretke Nurmekunda. Järgnevate aastate jooksul rüüstasid nii Sakalat kui ka Ugandit sakslased, venelased, leedulased. Lääne- ja Põhja-Eesti rannikualadele tungisid aga taanlased ja rootslased.
1217.a. kohtus eestlaste malev sakslaste, liivlaste ja latgalite valikväega Viljandi lähistel. Toimus vabadusvõitluse suurim välilahing, mis on tuntud ajaloos Madisepäeva lahinguna. Taplus kujunes eestlastele raskeks: langes üle tuhande mehe, nende hulgas vanem Lembitu. Ka maakondade ühismalev ei suutnud vastu seista sakslaste tegevusele.
1218.a. sügisel jõudis Ugandisse 16 000 meheline venelaste armee, kes Väikese Emajõe ääres pidas ootamatu lahingu Revala rüüstamiseks kogunenud sakslastega.
Vastupanu sissetungijatele ei raugenud. 1222.a. toimus Eestimaal üldine vastuhakk. Hävitati kirikuid, pesti maha ristimisi, kaevati välja kiriklikult maetud surnuid ja põletati need vana tava kohaselt. Uuesti laastasid maad sakslased koos latgalite ja liivlastega. Viimaseks kantsiks eestlastele jäi Tartu, mis alistati sakslaste poolt 1224.a. Kõik Tarbatut kaitsnud mehed tapeti. Tartu langemisega oli muistne vabadusvõitlus Eesti mandriosas lõppenud.
Lõppenud võitlused olid ajastu vaimu kohaselt verised ja ohvriterohked. Sõjakäikudel põletati külad ja viljapõllud, tapeti mehed, vangistati naised ja lapsed, võeti kaasa vara ja kariloomad. Sagedased olid julmused ja toored piinamised.
Vana - Liivimaa
Juba veidi enne Tartu langemist olid uued peremehed omavahel kokku leppinud neile saavate maaosade asjus ja asusid nüüd kohe oma maa - alade tegelikule valdamisele. Ugandi sai maadejagamisel Tartu piiskopile ja jäi selle omanduseks kuni piiskopkonna hävitamiseni 1558. a. Sakala läänistas Tartu piiskop Mõõgavendade ordule, kellelt selle päris 1237. a. ühinemisel Saksa Liivimaa ordu. Ordu püsis samadel aladel kuni lagunemiseni 1561. a. Piiriks ordu ja piiskopi valduste vahel oli Väike Emajõgi ja Võrtsjärv.
Ordu ehitas tugevad lossid - kindlused Helmesse ja Tarvastusse, piiskop aga piiskopilossid Otepääle ja Rõngu. Nii ordu kui ka piiskop läänistasid suuri alasid ülikutele. Esialgu ei ehitatud neile aladele veel mõisahooneid ega rajatud mõisapõlde. Vasall sai vaid õiguse antud ala rahva maksustamiseks ja kohtumõistmiseks.
1298. a. ja 1329. a. korraldasid leedulased rüüsteretked Sakalasse, jõudes Helmesse ja Tarvastusse. Nad pöördusid üle Väikese Emajõe itta ja laastasid ka Ugandi lõunaosa.
Puhkes kodusõda ordu ja Tartu piiskopkonna vahel. Ordu püüdeile ülemvõimu järele astus sel hetkel, kui Riia piiskopkond oli juba täielikult langemas ordu kätte, otsustavalt vastu Tartu piiskop Diedrich III Damerow. 1396. a. juuli lõpul alustas ordu vaenutegevust Tartu piiskopkonna vastu. Peagi oli kogu piiskopkond ühes lossidega peale Tartu ordu võimuses, kes kasutas oma võitu maa laastamiseks. Järgmise aasta veebruaris lõppes sõjategevus piiskop Damerow järeleandmisega. Lõplik kokkulepe sõlmiti hiljem Danzigis. 15. juulil 1398. a. määrati Pikasillal mõlemapoolsete esindajate koosolekul kindlaks sõjatasude ja kahjude tasumise viis.
Seda kuupäeva on loetud kui Pikasilla esmamainimist kirjas.
Kuni XV sajandi lõpuni kestis suhteliselt rahulik aeg. Suurenes rahvaarv ja asustus laienes varem asustamata aladele. Mainitakse Liivimaa maapäevi, mis toimusid Valgas, samuti teisi koosolekuid, mida peeti Helmes ja ka Pikasillal.
Vabanenud tatari ikkest, sirutas Moskva Suurvürstiriik oma relvastatud käe Läänemere idaranniku järele. Esimene suurem retk toimus 1481. a. veebruaris. Kasutades suurt lumetuisku, tungisid venelased maad laastades Tarvastuni, sealt Viljandisse, mis põletati maatasa. Vene väed pöördusid tagasi.
1501. a. hilissügisel tungisid venelased kättemaksuks ordumeister Plettenbergi poolt sama aasta hilissuvel Venesse toime pandud retke eest veel suuremate jõududega Liivimaale ja laastasid maad veel enam kui varem. Suurimad kokkupõrked ordu ja piiskopi vägede ning venelaste vahel toimusid Helme lossi läheduses. Venelased taganesid üle Pikasilla ja hävitasid kirjanduse andmeil Pikasillas mingisuguse parv - silla, mis oli siia juba varemail aastail ehitatud. Siit nähtub, et Pikasillal oli juba XV sajandi lõpul sild, siit ka nimi Langebrücke - saksa keeles Pikasilla.
Liivimaale jõudis reformatsioon ja Helme olnud esimesi kogudusi, kus uus usk läbi lõi.
1558. a. algas Liivi sõda. Juba esimene röövretk, millega venelased alustasid sõda Liivimaa vastu 1558. a. jaanuari lõpul, ulatus meie aladeni. Vene armee jõudis Väikese Emajõeni ja oleks ehk kaugemale tunginud, kui teda poleks takistanud lahtine jõgi ühes ümbritsevate soode ja metsadega, sest talv oli haruldaselt lumevaene ja pehme ning veed veel 2. veebruaril täiesti lahti. Ka orduvägi ei pääsenud teisele poole jõge venelastele vastu, sest Plettenbergi ajal põletatud Pikasilla sild polnud ikka veel korda tehtud. Veel vähem suudeti seda teha vaenlase äkilisel ilmumisel, olgugi et kõik ordutalupojad ümbruskonnast, keda vähegi tabati, aeti karjana sunniviisil silda ehitama. Oli kavatsus ehitada parvsild, mida hoiaksid kinni kummalgi Emajõe kaldal tugevad postid, mida tarbe korral kiiresti oleks võimalik keskelt lahti päästa või purustada. Kõigist pingutustest hoolimata ei valminud sild enne järgmise aasta sügist. Seega jäi 1558. a. veebruaris teostamata Tarvastusse kogunenud orduväe vasturetk Ugandisse ja appiminek Tartu piiskopile Pikasilla kaudu, ehkki seda oli lubatud. Tartu alistus venelastele 18. juulil.
Rõngu lossi alistamise järel 1558. a . augustis saatis Vene asehaldur Tartus Helme lossile alistumisüleskutse. Sellele ei vastatud, kuid venelased ei läinud Helme lossi piirama (nähtavasti takistas sildadeta Väike Emajõgi) ja nad võtsid suuna Valga peale. Sama aasta sügisel kogus ordumeistri koadjuutor (abi) kokku ordumehi, et alustada vastukäiku venelastele. Jõuti Rõnguni, kus toimus lahing venelastega. Rõngu loss põletati ja jäi venelastele. Kettler lasi orduväe talvekorterisse.
1558/59. aastavahetuse talv oli väga külm. Mööda maad liikusid rüüstates ja tappes venelaste salgad.
1559. a. augustis otsustas ordu uuesti minna venelaste vastu, võtta tagasi Tartu ja karistada Tartu piiskopkonna talupoegi, kes koos venelastega olid osalenud rüüsteretkedel ordu aladele. 1559. a. suveks oli valminud Pikasillal uus ordu poolt ehitatud sild üle Väikese Emajõe ja seda kasutas Harju - Viru rüütelkonna väesalk, mis koosnes 300 hästirelvastatud ratsanikust, et ühineda orduväega Nõo kiriku juures ja sinna kaasa viia kahurid Tarvastu lossist.
Ordule sai sõjaliselt saatuslikuks 1560. aasta. Maa ja rahva olukord oli väga raske, ordus olid lahkhelid. Ordumeistriks oli saanud Kettler, vana ordumeister Fürstenberg saai endale Viljandi ja Helme koos vastavate aladega. Ta püüdis takistada venelaste tulekut üle jõe ja järve. Kord talve poole lasi ta Võrtsjärvel koguni jääd purustada, et takistada venelasi kahuritega üle tulemast. Aprilli alul, kui veed avanesid, laskis ta eelmisel sügisel suure vaevaga valmis saanud silla Pikasillal Väikese Emajõel hävitada, et võtta venelastelt ülepääsu võimalus.
Eelmisel aastal oli ordu sõlminud lepingu Poolaga ja Poola oli võtnud ordu oma kaitse alla. 1561. a. vallutasid poolakad Tarvastu. Aastate jooksul toimus rida sõjakäike. Poolakad olid liidus rootslastega. Poola ja Vene vahel sõlmiti 15. jaanuaril 1582. a. nn. Zapolje rahuleping, millega tsaar loovutas kogu endise Liivimaa Poolale, põhjapoolsed alad - Eestimaa - läks Rootsi valdusesse. Selline oli Liivi sõja tulemus.
Poola aeg kestis ümmarguselt 40 aastat (1582 - 1623). Esimene pool sellest oli suhteliselt rahulik. Poola võimud asusid energiliselt taastama sõja tõttu laostunud põllumajandust. Poola aja teisel poolel sai Võrtsjärve ümbrus sõja, ikalduse ja katku läbi rängalt kannatada.
Rootsi aeg
1600. a. algas sõda Poola ja Rootsi vahel. Seda sõda Poola ja Rootsi vahel, mis andis Liivimaale uue peremehe Rootsi valitsuse näol, ei saa üldiseloomult ega sõjategevuse intensiivsuselt võrrelda eelmise sõjaga, milles hukkus Vana - Liivimaa. Nüüd hargnesid võitlused kahe sõjaliselt tugevuselt pea täiesti võrdse vastase vahel emamaast kaugel asuvate eelmises sõjas omandatud ja võimatuseni kurnatud piirimaade pärast. Suured olid vaenupoolte edasi - tagasi liikumised ja need liikumised haarasid suuri alasid. Algul olid edukad rootslased, siis said edu poolakad. Otsustavaks Põhja - Liivimaa sattumisel Rootsi alla oli Tartu alistumine hilissuvel 1625. 1629. a. sõlmiti Altmargis vaherahu.
Kestvate sõdade ja katku (1601 - 1603) tagajärjeks oli maa kohutav laostumine. Rahvastik oli vähenenud kuni ühe kuuendikuni, põldudest oli jäänud sööti ja võssa kuni 9/10, lossid ning suur osa mõisatest ja taludest oli maha põletatud. Rahvastiku koosseis muutus tollal ulatuslikult. Tühjaks jäänud aladele tuli väga palju uusi asukaid. Tuli asukaid ka võõrrahvusest: soomlasi, lätlasi, leedukaid ja venelasi. Peipsi äärest tuli palju venelasi Võrtsjärve kallastele, et tegelda kalapüügiga.
Poola aeg oli nagu üleminekuajaks endise keskaegse iseseisva Vana - Liivimaa seisundist võõrale riigile alluva provintsi seisundisse.
Rootsi valitsuse maksmapandud korraldused ja määrused tõid suuri muutusi ja uuendusi administratiivsel, õiguslikul, sotsiaalsel, kiriklikul ja hariduslikul alal.
Kõrgeimaks riigivõimu esindajaks Liivi- ja Eestimaal oli kuninga poolt nimetatud kindralkuberner, asukohaga Riias. Rootsi ajal kujunesid välja ka maakonnad (kreisid), mis olid tulevaste Eesti Vabariigi maakondade eelkäijaiks. Meie alad jäid Pärnu kreisi alla. Ka rootsi ajal eksisteerisid kihelkonnad, mille eesotsas olid kirikukonvendid. Kirikukonventi kuulusid 2 kirikueestseisjat, kirikuõpetaja ja talupoegade esindaja - kiriku vöörmünder. Kõige tähtsam maaolude ja valdussuhete korraldamisel oli endiste kroonumaade, poolakailt ja nende pooldajailt äravõetud ja muidu tühjaks jäänud maade ja mõisate väljajagamine eraisikutele, eeskätt teeneterikkaile rootsi suurnikele ja nende perekonnaliikmetele. Ka endised omanikud said oma valdused tagasi, kui polnud vastuolusid ja vaenu Rootsi võimudele. Üks sääraseid mõisate komplekse, mille Gustav Adolf IV 14. märtsil 1624. a. andis Norrköpingi õiguse alusel oma väejuhile ning kindralkubernerile krahv Jakob de la Gardie´le, koosnes järgmistest mõisatest: Helme koos Jõgeveste ja Hummuliga ja hiljem eraldatud Kärstna ja Lõvega, kokku 26 1/2 adramaad ja 47 talupoega, millele lisandusid veel Tarvastu - 20 adramaad ja 46 talupoega- ja Viljandi lossilään - 38 adramaad ja 98 talupoega - , kokku 84 adramaad ja 191 talupoega.
Talupoegade seisund muutus Rootsi ajal raskemaks, kui oli varem olnud ja seda mitmetel põhjustel. Tuli juurde terve rida koormisi ja makse niihästi riigi kui ka Rootsi ajal välja kujunenud aadli provintsiaalvalitsuse ja evangeelse luteri kiriku heaks. Kõik, ka varem ainult ebakorrapäraselt ja peamiselt sõja puhul kantavad koormised muudeti enamalt jaolt korrapärasteks, nende suurus määrati kindlaks.
Uued maksud olid näiteks majutusmaks, küütide ja palkideraha, aga ka teede ja sildade korrashoid.
1668/71. a. maapolitseimääruse järel kuulutati 8 tähtsamat liiklemisteed peateedeks. Üheks selliseks peateeks nimetati põiktee ida ja kagu suunas Pärnust Karksi, Helme, Pikasilla, Rõngu, Tartu ja Vastseliina kaudu Venemaale.
XVII sajandi keskel tekkis laialdase siseveeteede võrgu rajamise kavatsus, milles Võrtsjärvel oli keskne koht. Kavatseti taastada veetee Võrtsjärve ja Pärnu lahe vahel ning rajada kanal Võrtsjärve ja Riia vahele. Juba vanasti olid lamedapõhjalised ja suhteliselt väikesed paadid liikunud Võrtsjärve ja Pärnu vahet Tänassilma jõe, Viljandi järve, Raudna jõe ja Pärnu jõe kaudu. Veel 1560. a. suvel toodi seda teed pidi Pärnust Viljandisse suuremal hulgal vilja ja samal suvel viisid venelased oma suurtükid Tänassilma jõge pidi kahe miili kaugusele Viljandist. Arvatavasti jäi kavatsus Rootsi ajal teostamata peatselt puhkenud sõja tõttu, püsis aga päevakorral I maailmasõjani. Kaaluti Tallinnaga ühenduse loomist Põltsamaa jõe kaudu. Teiselt poolt oli Võrtsjärv juba ammu Emajõe, Peipsi järve, Velikaja ja Narva jõe kaudu ühenduses Tartu, Narva ja Pihkvaga.
Kasutades soodsat momenti, mil Rootsi väed olid viidud sõtta Poola vastu, algas venelaste sõjaretk Liivimaale. Venelased vallutasid Tartu ja see sai nende tegevuskeskuseks. Kesk- ja Põhja - Liivimaa lossidesse paigutati vähemad Rootsi jõud, et takistada venelaste rüüsteretki. Need Rootsi väesalgad tegutsesid peamiselt Võrtsjärve, Väikese Emajõe ja Koiva ülemjooksu joonel. Lõunast jõudsid Liivimaale 1657. a. leedulased. Järgmisel aastal nad lahkusid, kuid leedulaste kätte jäid Helme ja veel mõned kindlustatud punktid. 1658. a. märtsis toimusid lahingud rootslaste ja leedulaste vahel Helme kindlustuse pärast. Leedulased põletasid Helme lossi, kuid seadsid selle natuke hiljem enam - vähem korda. 25. mail ründasid Helmet taas rootslased ja purustasid püssirohu abil lõplikult Helme kindlustused, mille varemed on säilinud tänaseni. Venelastega oli maksma hakanud ajutine vaherahu. 1659. a. peeti venelastega läbirääkimisi Pühastes, et saavutada lõplik rahu, kuid tagajärgedeta. Venelastega sõlmiti rahu 1661. a. Kärdes.
1700. a. algas uus sõda Rootsi ja Vene vahel - Põhjasõda. See sõda oli palju pikem kui eelnev, raskem ja maad laastavam. Esimesed kaks sõja - aastat möödusid ilma suurte lahinguteta meie aladel. Toimus rida suuremaid sõjaväe liikumisi. 1702. a. tulid idast suured Vene armeeüksused Šeremetjevi juhtimisel. Rootsi väed taganesid üle Väikese Emajõe läände ja peajõud jäid peatuma Hummulisse. Lootus leida siin kaitset ja lüüa Vene väed tagasi oli petlik. Suvi oli erakordselt kuiv, veetase Väikeses Emajões haruldaselt madal ja see võimaldas venelastel jõgi kergesti ületada. Toimus Hummuli lahing, mis lõppes rootslastele katastroofiga. Nad piirati ümber, tapeti ja saadi hulga sõjasaaki. Vene väed jäid kohale mitmeks päevaks. Rüüstati , tapeti ja põletati kõik ettejääv.
Veel kohutavam oli aga järgmine, 1703.aasta. Septembris valgusid Vene väed üle Narva Eesti- ja Liivimaale. Läbiti Rakvere, Paide, Põltsamaa, Viljandi, Karksi, Helme ja pöörduti Vastseliina kaudu tagasi Venemaale. Jällegi rüüstati, tapeti ja põletati. 1704.a. juulis langes Tartu venelaste kätte, kes kindlustasid end siin. Algasid rüüsteretked mööda maakonda ja need ulatusid ka üle Väikese Emajõe. Rüüsteretked olid nii rootslaste kui ka venelaste poolsed.
1707.a. korraldasid venelased kindralmajor krahv Otto Rudolf von Schaumburgi juhtimisel suure sõjaretke Tartust Põltsamaa, Viljandi ja Tarvastu kaudu ümber Võrtsjärve. Pikasilla kohalt läksid venelased üle Väikese Emajõe Rõngu ja Puka kaudu Sangastesse.
Vene ja Rootsi vägede vaheliseks piiriks kujunes jällegi Väike Emajõgi. Ida pool olid põhiliselt venelaste valdused, läänes Rootsi.
Karl XII oli saavutanud rahu Poola kuninga August II-ga ja suundus nüüd oma väega Vene vastu. Tsaar Peeter I otsustas oma vägesid Liivi- ja Eestimaa aladelt tagasi tõmmata ja võtta, mis võtta annab, vangide ja sõjasaagina. Raske oli ka rootslaste olukord. 1708.a. kevadeks valitses igal pool nälg ja viletsus. Eriti raske oli ooberstleitnandi J. von Kaulbarsi tragunite seisund Helmes. Selle rügemendi valvepostid seisid Väikese Emajõe ääres, tehes luurekäike üle jõe kuni Tartu ligiduseni. Inimestel puudus toit, ei olnud millegagi sööta hobuseid.
Rootsi väeülemad püüdsid viimse võimaluseni kinni hoida soodsat liini Väikesel Emajõel. Selleks avaldas Eestimaa kindralkuberner krahv Niels Strömberg üldise väkkekutse. Kõik sõjateenistuseks kõlbulikud talupojad pidid ilmuma maikuu keskpaigaks Pärnusse, kust neid kavatseti saata Väikese Emajõe äärde kaitseliinile. Sellest ei tulnud suurt midagi välja. Venelased korraldasid rootslastele kallaletungi, Kaulbars põgenes Helmest. Mai keskel võtsid venelased enda alla ülekäigukohad Pikasillal ja Roobe parvel.
19. juunil tuli tugev venelaste salk Pikasillas üle jõe eesmärgiga purustada Karksis paiknev Rootsi väeosa ja major Rosenkamf vangi võtta. See neil ei õnnestunud ja peale mitmepäevast rüüstamist pöörduti üle Väikese Emajõe tagasi.
1708.a. kesksuvel osutus Liivimaa väga omapärases seisundis olevaks. Venelased olid taganenud Karl XII kartuses maalt välja ja ka rootslased olid taganenud Pärnu. Meie alad olid täiesti enese hooleks jäetud.
Alles septembris avanes võimalus rootslastel saata ooberstleitnant Magnus von Nieroth ligi 600 jalaväelasega üle Emajõe Tartumaale. Ta käis kogu maakonna oma salgaga läbi ja tuli oktoobris Pikasilla lähedale Pühaste külla, kus peatus mõne nädala ja taganes siis uuesti üle jõe Viljandi kaudu Pärnu. See oli rootslaste viimane retk läbi meie alade. Aastal 1710 jäi Võrtsjärve ümbrus Vene riigi koosseisu. 1721 sõlmiti Uusikaupunki rahu, mis andis kogu Eesti - ja Liivimaa Venele.
Suur näljaaeg (1694 - 1697), Põhjasõda (1700 - 1721) ja katk (1712) laastasid järjekordselt maad ja rahvast. Inimesi tapeti, suri katku ja nälga, veeti sõjasaagina kaasa, langes lahingutes. Jälle jäid tühjaks talud ja külad, põllud sööti ja võssa. Raskemini kannatasid jällegi järveäärsed kihelkonnad Rõngu, Helme, Rannu ja Tarvastu. Näiteks on teada, et Helme kihelkonnas suri katku 876 inimest.
Väga hea pildi rahva elust ja kannatustest Põhjasõja ajal annab kirjanik August Mälk oma romaanis "Surnud majad", mille tegevus algab 1690 - ndail aastail enne suurt nälga ja lõpeb 1710 - 1711.a. katku kohutava laastamistööga, kus Eesti elanikkond vähenes 2/3 võrra.
Vene aeg
Järgnevat perioodi (1710 - 1918) iseloomustab meie alade kuulumine Vene valitsuse alla. Toimusid teatud muutused administratiivses jaotuses. Loodi uusi maakondi. 1781.a. nn. asehaldamiskorra maksmapanekul suurenes Liivimaa maakondade arv kaks korda. Tekkis uus maakond - Valga maakond. Selle üheteistkümnest kihelkonnast vaid kaks ulatusid Eesti aladele, teised asusid Lätimaal. Helme kihelkond koos Tarvastu kihelkonnaga jäid Pärnu maakonda, kust Helme ja Tarvastu kihelkonnad XIX sajandi alul läksid Viljandi maakonna koosseisu.
Valdussuhteis tõid muutusi mõisate taastamine ja talude mõisastamine ühest ja müümine teisest küljest. 1857.a. müüdi 10 talu Roobel, järgmisel aastal kaks talu Helmes ja 1860.a. korraga 20 talu Leebikus.
1860 - ndail aastail võimaldasid seadused ja tulunduslikud olud suuremat liikumisvabadust. Algas suur väljarändamine. Inimeste liikumisi uutesse kohtadesse soodustas ka talude päriseks ostmine.
I maailmasõda ja Vabadussõda
22. veebruaril 1918.a. jõudis sakslaste esimene lendsalk Valka ja sealt sama päeva õhtuks Rõngu. Elanikel tuli palju lisakoormisi: küüthobused, toiduained, hobustemoon, kusjuures tarvitati omavoli ja vägivalda. Oma vägede ja moonavooride paremaks liiklemiseks võeti sakslaste poolt ette rida meetmeid liiklemisolude parandamiseks. Ühele suurimale ülekäigukohale üle Väikese Emajõe Pikasillal ehitati nende poolt senise parve asemele Kuigatsi metsa põlistest männipalkidest sild. Algselt planeeriti sild teha ujuv - pontoonsillana. Sild ehitati kiiresti 1918.a. jooksul.
Sakslased olid sunnitud lahkuma sama aasta lõpul detsembri keskel. Samal ajal jõudis siia maile ka Eesti Vabadussõda, mis tõi kaasa omad raskused.
6. jaanuaril 1919.a. jõudsid eesti väed Helmesse. Edasi said need väeosad II diviisi juhatajalt kolonel V. Puskarilt ülesande vallutada Tõrva ja Pikasilla. Lahingud Helme ja Tõrva ümbruses käisid vahelduva eduga mitu päeva. 23. jaanuaril vallutasid Kuperjanovi partisanid Puka mõisa. 26. jaanuaril lõi Tartu kaitsepataljon ja Kuperjanovi partisanide pataljoni 4. rood Pikasillal esimese lahingu ja vallutasid küla järgmisel päeval. 28. jaanuaril püüdsid punaväed vallutada Pikasillat, kuid löödi tagasi. Eestlased ajasid neid Tõrva teel taga kuni Rulli taluni, kuhu jäädi peatuma 30. jaanuari hommikuni. Sel päeval taganesid punased kiiresti Tõrvast ja Helmest. Mõisad olid rüüstatud, kannatasid talud ja inimesed.
Eesti aeg
Valga vabanes 1. veebruaril 1919.a. 12. veebruaril pandi Eesti valitsuse poolt maksma esimesed määramised ja määrused Valga linna ja maakonna kohta. Valga maakonnale allutati veel järgmised vallad: Hummuli, Helme, Patküla, Koorküla, Taagepera, Leebiku ja Jõgeveste Viljandi maakonnast; Sangaste, Tõlliste, Keeni ja Laatre Tartu maakonnast ning Kaagjärve, Laanemetsa, Taheva, Saru ja Mõniste Võru maakonnast. 19. aprillil määrati ametisse Valga maakonnavalitsuse esimees, kelleks sai endine maapäeva liige Jaan Kurvits. Mais moodustati maakonnavalitsus. Tekkisid vaidlused endiste maakondadega, küsimus lahenes lõplikult alles 1920.a. 6. septembri vabariigi valitsuse seaduse ja 1921.a. 11. veebruari määrusega.
Uus betoonist sild ehitati Pikasillale Taani ehitajate poolt 1938/39.a.
Mõisad Pikasilla ümbruses
Kuna Võrtsjärve ja Väikest Emajõge kasutati kalapüügikohana ja veeteena, oli paljudel mõisatel oma alad järve või jõe kallastel. Mõned rentisid kalapüügiõigust kohalikele kaluritele ja talupoegadele. Läänekaldal kuulusid järve lõunatipus olevad ja jõe-äärsed alad peamiselt Patküla ja Leebiku mõisatele, vähemaid alasid ka Helme mõisale. Idakaldal oli peamine valdaja Aakre mõis, kuid ka Rõngu ja Kuigatsi ning Puka mõis.
Leebiku mõis
(saksa k. Abenkat, Abenkath, Ebenkath)Leebiku mõis kuulus keskajal vähemalt osaliselt, kui mitte täiesti Tarvastu kihelkonda ja Viljandi ametisse. Nimelt läänistas ordumeister Wolter von Plettenberg 2. juunil 1531.a. Brend von Lethmattenile Leebikus Viljandi ametis, Tarvastu kihelkonnas ja ?Jerwecke? vakus 4,5 adramaad. On teada, et juba orduajal olid Leebiku ja Vanamõisa Strykide perekonna päralt ja kuulusid veel 17. sajandi keskpaiku Agneta Strykile, kes abiellus rittmeister Eberhard Gerhard Klebeckiga. Viimase sugukonna järgi on rahvas mõisa vana eestipärase nime Abenkat´i ümber vahetanud Leebiku vastu. 1733.a. müüdi Leebiku pärastisele maanõunikule Caspar Heinrich von Anrepile. Vahepeal oli Leebiku olnud pandina von Schreiterfeldi käes ja müüdud 1726.a. von Mohrenschildt´ile. Anrepite sugukonna käes oli mõis kuni 1811.a., mil mõis läks päranduse teel Benningshauseni omanduseks kuni 1856. aastani. Mõis oli hiljem parun Taube, kihelkonnakohtunik parun Bruiningki, Erdellide, parun Kruedeneri ja Theophil Schwartzi käes. Läinud sajandi lõpul ostis Leebiku mõisa eestlane J. Hendrikson, kelle omanduseks jäi mõis Eesti maaseaduseni.
Leebiku mõisa äärealad planeeriti ja asundati 1924.a. Mõisasüda ühes veskiga jäi endisele omanikule ja tema poegadele.
Patküla mõis
(saksa k. Owerlak, Oberlack, Overlack, Oberlax)Koosnes õieti kahest mõisast: Patküla pärismõisast ja Patküla vanamõisast. Nagu nimi näitab, oli viimane vanem ja kandis vanasti saksa keeles ?Välja mõisa - Hof zum Felde (ka Hof zum Velde, Hofzumvelde) nime. Mõlemad mõisad olid kogu aeg sama omaniku käes ja praegune Patküla mõis sai peamõisaks.
Ordumeister Bernd von der Borch andis 1478.a. "Väljamõisa" ühes Pikasilla vakusega (Paggaste zur langen Brück) Richard Veltenile. Veel hiljem koosnes Patküla vald kahest suuremast osast: üks neist asus Patküla mõisa, Vanamõisa ja Tõrva ümbruses, teine osa eemal Pikasilla pool Väikese Emajõe ääres.
1553.a. sai "Väljamõisa" endale Johann Owerlacker, kelle sugukonnalt on pärit Patküla mõisa saksakeelne nimi. 1596.a. päris mõisa testamendi põhjal Johann Patkull. Von Patkullid, kelle järgi nimetatakse mõisa eesti keeles, olid Patküla omanikeks kogu rootsi aja kuni 1706. aastani, mil mõis läks päranduse ja abielu teel esiti von Müllerile ja vähe hiljem Freytag von Loringhovenile. Viimase sugukonna omanduseks jäi mõis 1861.a., millal selle ostis dr. jur. Georg Phillip von Stryk. Strykilt võõrandati maa Eesti maaseaduse alusel, planeeriti 1922 ja asundati 1923.a.
Mõisale kuulunud vakutalude müügiaeg ja hulk: 1867 - 19; 1868 - 4; 1871 - 4; 1873 - 9 talu.
Piiriks Leebiku mõisa alade ja Patküla mõisa vahel oli tõenäoliselt Liival olev oja.
Aakre mõis
(saksa k. Ayakar, vanasti Aicker)Vanasti arvatavasti Kawerite soole kuulunud. Poola ajal esiteks jesuiitide, pärast (17. saj. algul) jälle Kawerite käes, kes mõisa kaotavad siis, kui Gustaf Adolf ta Flemmingitele annab. Langes reduktsiooni läbi riigile, jäi riigimõisaks, kuni Katariina II 1782.a. algul ta Rehbinderile andis, kellele hiljem (1798.a.) Paul I Aakre mõisa kinkis. Peale seda oli mõis von Günzelite ja parun Engelhartide suguvõsa käes. Viimaselt läks mõis 1853.a. Rohlandite kätte ja jäi neile kuni võõrandamiseni. Juurdekuuluvad Hundi (Karlsbergi) ja Purtsi mõisad olid juba varem kanditaludena välja antud, kuna peamõisa 1920 aastal planeeriti ja asundati.
Rõngu mõis
(saksa k. Schloss Ringen)Oli orduajal von Töwenite omandus, kes 1340.a. lossi ehitasid. Töwenid kaotasid mõisa piiskopi valitsuseaja lõpul sõja läbi. Stefan Bathory andis mõisa jesuiitidele, kellele ta jäi rootsi ajani. Gustaf Adolf andis mõisa Flemmingitele. Langes reduktsiooni alla ja jäi riigi kätte 1759.a., mil Katariina II ta Volkovitele kinkis. Läks 1766.a. ostu teel krahv Mannteuffelite soo kätte ja jäi neile pikemaks ajaks, kuni 1875.a. von Anrepid mõisa omandasid, neile jäi kuni võõrandamiseni. Juurdekuuluvad Kallaste, Juula ja Savirehe karjamõisad olid varem kanditaludeks tehtud, kuna peamõisa planeeriti 1921.a.
Kirikud Pikasilla ümbruses
Suurt osa inimeste elus on etendanud kirikud. Neist olid ligemad ja tähtsamad Rõngu ja Helme.
Rõngu kirik
Rõngu Püha Mihkli kirik on ehitatud arvatavasti 14. sajandil. 1901.a. ehitati ta ümber, ühtlasi suuremaks. Altaripilt maalitud 1901.a., kell valatud 1799.a., orel ehitatud 1874.a.Helme kirik
Helme Püha Maarja kirik ehitatud maakivist arvatavasti juba 13. sajandil. Viimased mõõtmed ja kuju omandas kirik 14. või 15. sajandil. Kahtlemata oli keskaegne kirik võlvitud, hilisem puitlagi ehitatud peale põlemist. Juba 1613.a. oli kirik varemetes, ehitati üles ja seati korda rootsi aja lõpupoole. 1702.a. juulis langes kirik uuesti tuleroaks. Taastati uuesti ja ehitati puidust torn. Oli kaks altaripilti. Kirikukelli oli kaks: suurem kiriku tornis, umbes 20 puuda raske, endisest lõhkenud kellast C. Jürgens & Co poolt Tallinnas 1900 ümber valatud; väiksem kalmistu kabelis, valatud 1871.a. C. V. Teubneri poolt Pärnus. Kirik põles viimases sõjas ja on varemeis.Kalmistu asutatud 1794.a. Kabelihoone ehitati kivist 1916.a. Enne 1773,a, maeti surnuid kiriku ümber ja alla. 1773.a. avati kiriku ligidal Lutsina mäele surnuaed, kuhu maeti kuni 1794.a. Koht oli liigniiske ja vesine, jäeti maha.