Kool

Lühike ülevaade kooli ajaloost

• 29. augustil 1921 aastal kutsuti Pikasillal kokku rahvakoosolek, kus asutati Pikasilla Haridusselts, mille esimeheks valiti kohalik talupoeg Hendrik Treufeldt, eestseisusesse valiti 10 inimest. 
• 2. novembril 1921.aastal saatis Haridusselts oma esindaja palvekirja ja seletusega Tallinna haridusministri juurde. 
• 6. novembril 1921. aastal kuulutas H. Treufeldt Haridusseltsi eestseisuse koosolekul Pikasilla Algkooli avatuks kui Pikasilla Haridusseltsi 4-klassilise erakooli. 
•  Koolihooneks osteti riigile kuuluv endine Patküla mõisa kõrtsihoone. Koolis töötas 2 õpetajat 73 õpilasega. 
• 1923. aastal algas Pikasilla kooli ajaloos uus etapp. Nimelt võttis Valga Maavalitsus eraalgkooli oma alluvusse ning kool muudeti 6-klassiliseks. 
• 1938-39. aastal seoses valdade reformiga läks kool Põdrala valla alluvusse. 
• 1928-1935. aastail töötas Pikasillal ka tütarlaste täienduskool kodumajanduse alal. Kool oli 2-aastase õppeajaga. Kooli õppima said neiud, kellel algkool lõpetatud. 
• 1936. aastal hakati rajama katseaeda. 1937. aastast alates töötas koolis internaat ning hakati lastele andma sooja toitu. 
• 1944-1945. a oli kool sõjapurustuste tõttu suletud. Kooli taheti kaotada, kuid see taastati siiski lastevanemate poolt ühiskondlikus korras. Eestvedajaks oli Mari Utt. 
• 1945. a avati kool uuesti 7-klassilisena ning nimetati Pikasilla Mittetäielikuks Keskkooliks. 
• Aastate jooksul on koolis läbi viidud mitmeid muudatusi ning ümberkorraldusi. Hoone viidi üle koridorsüsteemile, ehitati võimla ja töökoda ning osaliselt mansardkorrus. 
• 1959. a valmis esimene õpetajate elamu. 
• 1961. a sügisel muudeti kool 8-klassiliseks. 
• 1962. aastal sai kool elektrivalgustuse. 
• 1966. a valmis teine õpetajate elamu. 
• Mitmel korral on tahetud Pikasilla kooli sulgeda, kuid üldsuse ja lastevanemate nõudmisel töötas kool edasi. 
• 1988. aastast töötas kool 9-klassilisena. 
• 1995. a seati sisse veevärk, ehitati pesuruum, paigaldati dušikabiin, põhjalik remont tehti tualettruumides, 1996. a pandi koolimajale uus plekk-katus. 
• 2000. aastast muudeti Põdrala vallavolikogu otsusega Pikasilla Põhikool ümber Pikasilla 6-klassiliseks Algkooliks. 
• 28. veebruaril 2014. a otsustas Põdrala vallavolikogu lõpetada Pikasilla Kooli tegevus alates 31. augustist 2014.

Pikasilla Haridusseltsi ja Pikasilla Kooli 70. aastapäev
02. novembril 1991. aastal

Kooli direktori Bernhard Katt'i aktusekõne

Lugupeetud külalised! Kallis koolipere, tüdrukud ja poisid!

On möödunud viis aastat meie viimasest suuremast kokkusaamisest 1986. a., mil tähistasime kooli 65. aastapäeva. Need viis aastat on toonud suuri muutusi meie Eesti rahva ja riigi ellu, igaühe elust on need aastad midagi võtnud aga ka juurde andnud. Hulgaliselt on kokkutulnud lähedalt ja kaugelt neid, kelle koolitee, see kõikide eluteede algus on saanud siit, sellest koolimajast. On tulnud neid, kelle tööaastad on alanud siin, on möödunud siin. On külalisi ja lapsevanemaid.

Mälestuskivi avamine

Tere tulemast teie, meie kooli tänased ja möödunud päevade õpetajad ja koolitöötajad!
Tere tulemast teie tänased, eilsed ja ammused Pikasilla kooli õpilased, kes olete leidnud soovi ja aega tulla tagasi lapsepõlve radadele, tulla oma kooli pidupäevale!
Tere tulemast kõik külalised, lähedalt ja kaugelt!

Iga pidupäev on rõõmupäev, kohtumiste päev, maja on täis meeldivat suminat, juttu ja naeru. On meenutusi ja nalju. Vana koolimaja on kui mesilastaru, kuhu on taas kokku lennanud kogu pere.

Kuid oma peopäeval me tunneme ka ajaratta halastamatut veeremist, kõige muutumist. Tunnetame seda, et me pole igavesed selles elus. Leiame, et meie hulgas pole enam kunagisi õpetajaid, koolitöötajaid, meie endisi kooli- ja klassikaaslasi. Aeg nõuab oma lõivu….

Manalasse on varisenud meie kooli asutajad, Pikasilla Haridusseltsi asutajad, selle tegelased:
Hendrik Treufeldt
Joosep Proosa
Peeter Rooson
Jaan Tõllason
Karl Sepp
Jaan Ritson
Juhan Ääremaa
Anton Käärik

Ja paljud nimetamata jäänud, kuid edasi elab nende töö, nende mõte, nende püüdlused. See elab meis, nende lastes ja lastelastes, sõprades, koolikaaslastes, see elab edasi meie koolis ja Pikasilla külas.

Täna hingedepäeval ma mälestame neid ja toome nad oma mõtetes meie hulka, enda kõrvale.

Veereb aeg ja iga päev tänapäeval aga iga tund kirjutab midagi uut ajalooraamatu mõõtmatutele lehekülgedele, talletades seal kõik antu maa rahva ja küla elus toimunu: nii hea kui halva, võidud ja kaotused, rõõmud ja raskused.

Püüame täna koos lehitseda selle suure raamatu neid lehekülgi, mis on seotud meie kooliga, Pikasilla kooliga, aga seega kogu Pikasilla küla ja selle ümbrusega. On ju kooli ajalugu selle paikkonna ajaloo peegeldus, kus see kool asub. Küla ja tema rahva kordaminekud ja raskused on ikka olnud kooli kordaminekuiks ja raskusteks ning vastupidi.

Pikasilla (varasemas kirjas ka Langebrücke ja Pitkasilla) on olnud ja on ilus ja kutsuv oma asendi ja looduse poolest. Mis võib olla kaunimat kui lai jõepind, järved, nende kallastel männimetsad ja avarad luhad, mis nüüd on paraku täis kasvanud paju- ja lepavõsa.

Siia jooksid kokku kolme maakonna piirid: Tartumaa, Viljandimaa ja Valgamaa. Siin kohtuvad kolme kihelkonna: Helme, Tarvastu ja Rõngu piirid, siia ulatusid seitsme valla maad: Patküla, Lõve, Jõgeveste, Leebiku; Aakre, Rõngu ja Kuigatsi. Iga vald tahtis juurdepääsu jõele ja järvele.

Pikasilla kui koht on leidnud esmakordset kirjalikku ülestähendust seoses 11. -13. saj. linnusega Vooremäel. Kroonikas mainitakse Pikasillat (Langebrücke) seoses ordu ja Tartu piiskopi vaheliste läbirääkimistega 1398. a. Koht on leidnud märkimist Liivi sõja sündmuste ja Põhjasõda käsitlevates materjalides. Sellest ajast ka Rootsimäe nimi. Kirjutatud on, et juba 1671. a. läks siit kindlaks määratud tee, mis ühendas Pärnut üle Helme ja Pikasilla Tartu ja Vastseliina kaudu Venemaaga. Üle Pikasilla parve pidas Tõrva ja Tarvastu ümbrus sidet Tartuga.

Esimene sild puidust valmis siin 1918. - 1919. a.

Puusild

Tol ajal oli siin kaks kõrtsi: üks Tartumaal s.o. üle jõe ja teine Mulgimaal, siinpool jõge. A. Kitzberg kirjutab oma raamatus „Ühe vana tuuletallaja seiklustest“ järgmiselt:

"Neid kõrtse oli sääl, kus Emajõgi Võrtsjärve kallab - kaks, teine teisel pool jõge. Tartu poolel kaldal seisis lihtlabane, sopane maakõrts, nagu nad kõik olid, aga Viljandi poolel kaldal kohe peenike trahter: suur, pikk, muidugi küll ka kahe reialusega hoone, mis aga iseenesest, ei tea just mispärast, soe ja kodune paistis! Võib-olla sellepärast, et ta ilusa koha pääl seisis, metsa sees - otse kõrtsi läve eest tõusis mäekallak, kaetud vanade puudega. Hoone ja ümbrus olid ka muidu puhtamad kui harilikul kõrtsil. Läve kohal oli väike katusega rõdu, kus neli inimest, põlved vastamisi pinkidel istuma mahtusid. Aga kõige suurem toredus seisis selles: seinale oli naelutatud suur õlivärvidega maalitud pilt, mille pääl näha oli suur sinine kukk, kes kõrtsi tulijale, ei mäleta kas saksale või talumehele - kätt andis".

Tartumaa poolne lihtrahva kõrts

Viljandimaa poolne kõrts, hilisem koolimaja

Oli aasta 1920. Tartu rahuga 2. veebruaril oli lõppenud kaks aastat kestnud rahva võitlus oma maa vabaduse ja sõltumatuse eest. Paljud olid jäänud lahinguväljale, enamus mehi pöördus aga kodudesse tagasi. Võeti vastu riigi põhiseadus ja rahvas asus oma elu korraldama oma tahtmiste ja eesmärkide järgi. Leiti, et väga vajalik on rahva hariduse edendamine ja selle kaudu ka rahvuskultuuri säilitamine ja edasi viimine.

Eelmise sajandi keskpaiku - rahvusliku ärkamise aegu - oli loodud hulgaliselt mitmesuguseid ühinguid ja seltse, siis sama toimub ka nüüd nii maal kui ka linnas. Ümbruskonnas oli juba varem ja eriti seoses mõisavalduste riigistamisega ja jagamisega talurahvale, tublisid peremehi. 1920. - ndatel aastatel kujuneb välja asula jõe äärde nii üle jõe kui ka siia poole, tegeldakse palju kalapüügiga, kuid leidub ka muidu teenistujaid ja töölisi. On rahvast, on lapsi, kuid puudub kool, seltsimaja ja sideagentuur. Suurim vajadus on kooli järele. Lähemad koolid on Pühastes, Leebikus, Soesaadul ja Pitsul. Rahva hulgas hakkab liikuma mõte oma kohaliku kooli vajadusest. Mõtte algatajaks on taluperemehed, endised kooliõpetajad Treufeldt ja Proosa. Ja nii pannakse välja järgmine teadaanne:

Pühapäeval 10. oktoobril 1920. a. kell 2 p.l. peetakse ära Pikasillal ümbruskonna kooliealiste laste vanemate koosolek.

Päevakord:

1. Koosoleku avamine.
2. Koosoleku juhataja ja protokolli kirjutaja valimine.
3. Rahvakooli asutamise küsimus Pikasilla ümbrusse.
4. Kooli korteri küsimus.
5. Kooli käimapanemise küsimus.
6. Kooli inventari muretsemine.
7. Kooli hoolekogu valimine

H. Treufeldt Viljandi Maakonna nõukogu liige.

Koosolekule tuli rahvast hulgani, küsimusi arutati ja valiti ajutine hoolekogu, kelle ülesandeks sai kooli küsimuse lahendamine. Hoolekogusse valiti: Treufeldt, Tõllason, Proosa, Palu ja Jaakson.

Siit saab alguse raske ja takistusterohke tee kooli avamisele. Asju tuleb ajada kahe maakonnaga: Valga ja Viljandi. Mõlemalt poolt on vastuseis otsene. Palju tuleb kirjutada palvekirju, sõita ise hoolekogu tegelastel nii Valka kui ka Viljandisse. Leitakse aeg ja vahendid, sest rahva üksmeel on kindel ja püütakse kõik takistused ületada. Üheks takistuseks saab see, et ajutisel hoolekogul ei ole juriidilisi õigusi. Tuleb leida tee ka selle takistuse ületamiseks. Võetakse üles küsimus Haridusseltsi ellukutsumiseks. Algavad ettevalmistused Haridusseltsi moodustamiseks.

Kutsutakse ellu Haridusseltsi asutav komisjon: Hendrik Treufeldt, Karl Sepp, Juhan Herman (Ääremaa), Jaan Tõllason, Jaak Tuvi, Peeter Rooson.

Säilinud dokumentidest leiame akti nr. 36, kus on kirjas:

6. mail 1921.a. andsin mina, Valgamaa 4. Ringkonna valitseja Johanson, Valgamaa Riigimõisade Ülema teadaandmise 22. märtsist s. a. Nr. 29 ja 23. märtsist Nr. 304 põhjal Patküla mõisa järele oleva endise Pikasilla kõrtsi ühes mainitud kõrtsi järele olevate kõrvaliste hoonete ja päraltoleva maaga ajutisele kooli hoolekogule üle.

Üleantud hooned olid allpool näidatud seisukorras:
I  Endine kõrts - telliskivi ehitus, kivikatusega - mõned kivid katki; 24 meetrit pikk, 11 m lai 3 m kõrge - hinnatud Patküla mõisa hindamise aktis järje nr. 50 all 21635 kg rukki hind.
Ia Rehealune - kivi - puufaferk, kivikatus, keskmine 8,5 m pikk 9 m lai 3 m kõrge, hinnatud Patküla mõisa hindamisakti järje nr. 50 a I all 2651 kg rukkihind.
Ib sama teise rehealuse kohta, hind 2651 kg rukist.

Seega oli kõrtsihoone hinnatud kokku 26941 kg rukki hinnaga.

Hoolekogule anti veel üle elumaja kõrtsi vastas, ait ja laut ühe katuse all, kelder, rehi ja kaks kaevu- üks lauda, teine kõrtsi juures. Kuna olid eelnenud sõjaaastad, siis ruumid olid kehvas seisus.

Iga ruumi kohta anti aktis täpne iseloomustus.
Näide ühe ruumi kohta: kirjas on - endine kõrtsiruum - 2 aknaga, üle kahe akna olemas kolm tervet ruutu, topeltaknad puuduvad, kaks ust - korras, leivaahi korras.

Vastuvõtu aktile kirjutasid alla: kooli hoolekogu esimees Tõllason, Valga Maakonnavalitsuse esitaja Treufeldt; kirjatoimetaja Proosa ja Valga Maakonna 4. Ringkonna valitseja Johanson.

On säilinud 10. mail 1921. a. algkooli ajutise hoolekogu protokoll. Koosolek toimus kõrtsi ruumides. Arutati ruumide ja maa kasutamise küsimust. Protokollis seisab:

Et praegu veel asutatava kooli jaoks kooliõpetajat ei ole, otsustas hoolekogu kooli päralt olevad maad välja rentida. Et ligidal olevad elanikud A. Wahlberg, K. Buschmann ja J. Peterson soovi avaldasid ka koolilt maad saada - otsustas hoolekogu neile: A. Wahlbergile, K. Buschmannile ja J. Petersonile igale ühele kaks vakamaad ilma heinamaa ja karjamaata ja ka ilma korterita üheks aastaks rendile anda. Rendi hind on üks tuhat (1000) marka vakamaast. Peale selle veel muud maksud ja kohustused, mis selle maa peale tulevad. Rendiaeg lõpeb ilma üles ütlemata 30. apr. 1922. a. Kõik muud Pikasilla kõrtsi päralt olevad põllu-, heina- ja karjamad antakse Joh. Bergi kätte rendile järgmiselt:

Joh. Berg maksab hoolekogule puhast raha kolmkümmend tuhat (30000) marka, rukkiteri 15 puuda, odrateri 15 puuda, kaalikaid 50 puuda, segavilja 10 puuda. Heinu 30 puuda, tõupõhku 80 puuda, rukkipõhku 40 puuda. Peale selle kõik muud maksud ja kohustused, mis tema käes pruukida oleva maa peale pannakse. Elukorteriks jääb J. Bergile kõrtsi vastas olev elumaja ja ka muud hooned, mis põllupidamiseks vajalikud on. Rendileping lõpeb 30. apr. 1922. a. Kõrtsi ruumid kohustub Berg vabastama ühe kuu jooksul.

Allkirjad: kõik kolm rentnikku ja hoolekogu liikmed.

Siit nähtub, kuidas kooli hoolekogu püüab leida vahendeid koolihoone - endise kõrtsihoone remondiks. Hoolekogu pöördub palvekirjaga Valga Maavalitsuse poole abi saamiseks hoone remondiks ja kooli avamiseks.
Väljavõte Valga Maavalitsuse protokollist 10. sept. 1921.a.

P I
Pikasilla algkooli avamise küsimus.
Mainitud kooli piirkonnas on kooliealisi lapsi 30 ümber; kuna tarvilik hoone tema jaoks puudub, mispärast nimetatud kooli hoolekogu kohalikku kõrtsi tahab remonteerida ja selleks maakonnavalitsuselt krediiti palub, niisamuti ka täielist kooli ülespidamist maakonnavalitsuselt palub. Haridusnõukogu seda asja läbi arutades otsustab seda kooli käesoleval aastal mitte avada, sest et nimekirjade järele lapsi kooli piirkonnas tarvilist arvu ei ole, lähem kool - Soesaadu võtab lapsed vastu.

Oktoobris 1921 toimub Pikasillas Haridusseltsi asutamise peakoosolek, kus võetakse vastu seltsi põhikiri, seatakse üles peaeesmärgid, valitakse seltsi eesseisus, arutatakse kooli avamise küsimust.

Pikasilla Haridusseltsi 1921. a. aruandest võime lugeda:

Organisatsiooni (haridusseltsi) eesmärk põhikirja järele on hariduse laialilaotamine, rahva vaimlise, kõlbelise ja kehalise edendamise eest hoolitsemine ja karskuse edendamine.

Peasihiks seltsi erakooli avamine ja selle hooldamine.

Valiti Haridusseltsi eestseisus:
Esimees: Hendrik Treufeldt - endine kooliõpetaja, põllumees;
Abiesimees: Juhan Tõllason - põllumees;
Kassapidaja: Jaan Lill - kaupmees;
Abikassapidaja: Jaan Ritson - kalamees;
Kirjatoimetaja, asjaajaja - Juhan Herman (Ääremaa) põllutööline;
Abikirjatoimetaja: Karl Sepp - põllumees;
Näitetegevuse korraldaja: Peeter Rooson - põllumees;
Orkestrijuht: Jaan Palu - käsitööline.

Revidendid:
Eestistuja: Juhan Jaakson - põllumees;
Liikmed: Jaan Tõllason - põllumees ja Anton Käärik - põllumees.

Asutajaid liikmeid oli 37, aasta lõpuks aga oli liikmete arv juba 65. Asutajaid oli mehi - 29 ja naisi - 9. Alla 20 aasta vanuseid oli 3 liiget.

Pikasilla Haridusselts registreeriti ametlikult 20. oktoobril 1921. a. Tartu - Võru Rahukogu poolt nr. 1213 all.

Eestseisus saadab Valgamaa koolivalitsusele kirja palvega võimaldada kooli avamine 7. nov. 1921.a. Vastus tuleb 31.oktoobril ja on eitav.

Pannakse kokku uus palvekiri Haridusministeeriumile ja saadeti esindaja Tallinnasse. Siit saadi positiivne vastus ja 6. novembril 1921. a. kuulutab Hendrik Treufeldt Haridusseltsi koosolekul Pikasilla algkooli avatuks kui Pikasilla Haridusseltsi erakooli. Järgnesid maja pühitsemine ja kooli avamise pidustused. 7. novembril alustab avatud kool tööd 73 õpilasega 4 klassis ja kahe komplektiga.

Esimesed õpilased

Oktoobris oli toimunud kooli hoolekogu ja Haridusseltsi asutava komisjoni ühine koosolek õpetajate valimiseks. Eelnevalt oli avaldatud teade Postimehes. Laekus 13 avaldust, kellest 2 tuli valida kooli tööle. Kõige enam hääli sai Harri Jürman, edasi endine Leebiku algkooli õpetaja Hendrikson, kuna Hendrikson ei olnud kohal, valiti tema asemele Anna Riimak. Harri Jürman - koolijuhataja - õpetaja.

Kooliruumide ettevalmistamine, remont, inventari ja kütte muretsemine, õpetajate ja teenija palk - kõik see pidi tulema Haridusseltsilt ja inimestelt. Raskusi oli palju, kuid inimeste suur soov oma kooli, hariduse ja kultuuri järele suutis kõik ületada. Sissetulek tuli peamiselt kingitustest ja annetustest; tasuta töö lapsevanemate poolt ja haridusseltsi poolt organiseeritud peoõhtutest, einelaudadest jne. Kõige kohta peeti täpset arvestust. Heitkem korraks pilk ühele aruande lehele enne kooli avamist olnud sissetulekutele:

Kingitused:
Palu - 3 planki 405 mk.
K. Sepp - 4 lauda 1 1/2 350 mk.
Herman - 1 laud 1 t 126 mk
- 1 laud 1 1/2 130 mk.
Tiideberg - 1 laud 1 1/2 80 mk.
Treufeldt - 2 lauda 1 1/2 180 mk. jne.

Tasuta tööpäevi:
Mehi a 150 x10,5 1575 mk.
Naisi a 120x 4,5 540 mk.
Puude vedu 16 koormat 16 x 200 mk 3200 mk
Puudelõikus metsas 1275 mk
Remondiaegsed 13 hobupäeva 3900 mk
Annetatud 4 sülda puid a 1000 mk 4000 mk.

Nii me võime leida andmeid kes ja kui palju andis ruumide sisustamiseks mööblit: pinke, toole, laudu.

Suur osa vahendeid saadi Haridusseltsi poolt korraldatud piduõhtutest ja einelaudadest. Näiteks ühe peoõhtu puhastulu:

I, II, III järgu piletid + tants 2597 mk.
Einelaud 300 mk.
Kokku 2897 mk.

Võib tekkida küsimus: milleks tuua neid arve täna sellisel pidulikul päeval? Kuid me meenutame ju neid, keda enam meie hulgas ei ole ja eks need arvud ning veel paljud nimetamata arvud ja nimed näita meie küla inimeste vaateid ja suhteid kooliga, kultuuriga. Võib - olla annaks meil igal siit midagi omaks võtta, sest ka praegu elab Eestimaa üle järgmist ärkamisaega püüdes jõuda tagasi nendele mõtetele ja aadetele, mis köitsid inimeste meeli 70 aastat tagasi.

Haridusselts pidas sel ajal väga tähtsaks kultuuri edendamist. Tööd alustas segakoor, keelpillide orkester, puhkpillide orkester, näitering. Kohalike inimeste vajadus ise teha, ise laulda ja mängida ei piirdunud mõne aastaga, vaid kogu vabariigi perioodil kuni 1940. aastani oli mäng ja tants au sees. Väga suurt abi näitemängu viljelemisele andsid Tartu Vanemuise näitlejad, kes suvel veetsid Pikasillas oma puhkust. Nende abil ja juhendamisel õpiti näidendeid, valmistati kostüüme ja dekoratsioone, õpiti grimeerimist või toodi valmis kostüümid ja dekoratsioonid otse Vanemuisest laenuks. Loeme endise taluperenaise - näiteringi liikme, hiljem koolitädi ja koka, nüüd juba aastaid manala teedel oleva Maria Napritsoni mälestustest:

Olin näiteringi liige. Meie kohapealseks näitejuhiks oli Juhan Ääremaa. Suveti suvitasid siin Mangul Lutsude juures ja ka mujal Vanemuise näitlejad. Olid A. Viisimaa, A. Vainu; P. Sepp, Sunne ja teised. Viisimaa õpetas igal suvel 1 - 2 näidendit. Proove korraldati mõnikord ka päeva ajal. Siis oli raske kodust tulema saada. Proove tehti kas seltsimajas või tegelaste pool kodudes. Sageli olime Tõllasoni pool, Kiisal Treufeldti pool….
Pidude ajal oli meil alati einelaud. Einelaua jaoks tõime ise kodust materjali: kes leivapätsi, saiapätsi, võid, mune jne. Ise tegime võileibu. Kompvekid ja tordid ostsime. Oli ka limonaad. Alkohoolseid jooke ei olnud kunagi.
Viisimaa kutsus mind isegi Vanemuisesse, kuid ma ei läinud.

Haridusseltsi eestvedamisel ja kulul asutati ka Pikasilla rahvaraamatukogu. Sirvides raamatukogu lugejate nimekirja, leiame selt nii õpilasi kui ka eakaid põllumehi, sest kirja on pandud lugejate vanus ja haridus. Lugejaks astumine maksis ja ka iga laenutuse eest oli väike tasu.

1921.a. teiseks mureks Haridusseltsil oli postiagentuuri avamine, sest kogu posti talitlus käis Puka kaudu. Tehakse mitmed palvekirjad, jälle sõidud. 19. jaanuaril saab haridusselts kirja Teedeministeeriumi Posti - Telegraafi - Telefoni Peavalitsusest:

Pikasilla Haridusseltsile üle Puka.
Läinud aasta 23.dets. kirja nr. 13 peale teatan, et herra Teedeminister lubas Pikasillal postiagentuuri avada, ühtlasi agentuuri juhatajaks kohalikku elanikku Jaan Lill` i kinnitades 300 margalise tasu eest kuus.

Kirjas on märge, et postiveo peab korraldama Haridusselts.

Haridusseltsi ettevõtmisel avatakse ka kohalik kauplus ja pannakse alus karskusseltsile.

Pikasilla Karskusselts

1923.a. võtab Valga Maavalitsus Pikasilla erakooli oma alluvusse, avatakse juurde 5. ja 6.klass. Koolist saab 6 - klassiline algkool.

Koolijuhatajaks tuleb Augustin Kikkas, kes 1928/29. õppeaastal avab algkooli juures 2 - aastase tütarlaste täienduskooli kodumajanduse alal. Täienduskooli said astuda neiud, kellel algkool lõpetatud. Õpiti emakeelt, laulmist, kombeõpetust, kangakudumist koos teooriaga, toiduvalmistamist ja õmblemist - kõike seda, mida ühel tublil perenaisel elus vaja läheb. Õpetajateks kodumajanduse alal olid õpetajad Utso ja Mutso. Klassis oli üle 20 õpilase. Kuna kõik tegevused ei mahtunud kooliruumidesse, siis oli ümbruskonna majadest üüritud ruumid. 1935. a. läheb A. Kikkas Puka kooli ja viib kaasa ka täienduskooli. Seega töötas täienduskool Pikasillas 8 aastat.

Kuna kool läks 1923. a. maavalitsuse alluvusse koos ruumidega, mis siiani oli olnud "koduks" ka Haridusseltsile, tekib vajadus oma ruumide järele. Haridusseltsi eestseisuse liikme Juhan Ääremaa meenutustest loeme:

"Pikasilla- Liival oli kaks maja, mis olid varem kuulunud Patküla mõisale. Nüüd aga kuulusid need Põllutööministeeriumile ja see rentis nad enampakkumisel välja. Kui endine kaupmees jäi pankrotti, siis rentis hooned Haridusselts ja avas oma kaupluse. Samas hoones avati ka postiagentuur, mille asutamine oli samuti Haridusseltsi teeneks. Haridusselts asutas ka Pikasilla avaliku raamatukogu, mis asus teises, jõepoolses majas, mida kasutati ka pidude jaoks. Teisele majale taheti hiljem teha juurdeehitust. Taheti juurde ehitada uus saal ja jalutusruum. Vanad ruumid pidid jääma harjutusruumideks. Hakati koguma selleks raha, oli olemas juba projekt ja ka materjali ostetud ja kohale veetud. Kuid sõja ajal kasutati materjal punkrite ehitamiseks, maja põles maha. Varemed-müür ja trepp on praegu staadioni juures näha".

Seltsimaja

Maja, kus oli kauplus ja postiagentuur on aga alles ja seal on praegu medpunkt. Edasi meenutab Ääremaa:
"1940. a. muutus Haridusseltsi maja rahvamajaks, selts kaotati. Saksa ajal oli aga jälle Haridusselts, mis 1944.a. taas lõpetas oma tegevuse".

1939. a. valmib Pikasillas uus betoonsild, uus moodne autobussi jaamahoonekoos kaupluse ja busside garaažiga.

1939. a valminud sild

Väljavõte nende aastate õpilaskirjandist, kuhu on alla kirjutanud Harri ja Otto Taul:

"Liival asub Pikasilla rahvamaja, kus korraldatakse tihti pidusid ja ettekandeid. Liival asub ka Pikasilla postiagentuur ja kauplus, mis aga varsti viiakse üle uude maavalitsuse autobussi jaamahoonesse, mis on üks moodsamaid ja täiuslikumaid, andes Pikasillale kena mulje."

Huvitav ja mitmekülgne on ka õpilaste elu enne 1940.aastat. Väga palju tehakse ära õpilaste abil kooli ümbruse heakorrastamisel. Tasandatakse hoone ümbrus ja seda kõike labida ja kanderaamiga. Tegutsevad isetegevusringid, toimuvad koolipeod, kus sageli osalevad ka täiskasvanud Haridusseltsi ringidest. Edukamalt töötab noorte kirjandusring „Edasi, noored“. Ringi päevikuid sirvides saame toreda ülevaate laste mõttemaailmast, nende koduarmastusest ja aatelisusest. Siin on õpilaste joonistusi, fotosid ja kirjutisi oma kodust, kodukülast.

Sügiskünd.
Nüüd on ammugi sügis, karjaskäiminegi lõpeb varsti, pud seisavad raagus, koolis käib kibe õppetöö, aga põllul künnab hommikust öhtuni põllumees - nagu hall tomp, ühes hobusega, keset musta kohedat maad. Nõõ! Vagu! Käib alati, kuna hobused tööst väsinud, lähevad ikka ühtemoodu, pääd norus, mokk ripakil. Nad töötavad, töötavad mõlemad oma kõhu eest, töötavad, et elada ja siis oma palgeikki surra, närtsida. Eks meiegi künna, künname valgeid vagusid mustale tahvlile, ning meiegi süda on rõõmus nagu põllumehelgi. Meid teeb künd targemaks, põllumehe aga elamisvõimeliseks. Ja nii ta siis künnab ,see põllumees"
Jüri Kiirakäära.

Kus oled sa Jüri Kiirakäära ja kes sa oled?

Edasi, noored, tulge ühes kõik,
kutsume kõiki teid
käima mööda isamaa teid,
et täieli oleks võit,
selleks tulge kõik.
Kaljukotkas

Mis on sinust saanud Kaljukotkas?

Toon teieni veel ühe poisi kirjandi moto:

Meie ei ole, ei taha olla vaikiv,
Uinuv lehekülg aegade raamatus.
Meie otsa ette on kirjutatud elusõna,
Meie südameis hoovab julgus ja jõud, hoovab elu.

Küllap see mõte iseloomustab kõige paremini Haridusseltsi ja kogu küla elu ja tegevust nendel aastatel 1920 - 1940.

Koolimaja

1941.a. purustatakse vastvalminud uus sild, hävib bussijaam ja kauplus. On alanud suur sõda. Uuesti jõuab rinne Võrtsjärve - Emajõe liinile 24.augustil 1944.a. Siin on tehtud suuri kindlustustöid ja valmistatud kaitselahinguteks. Elanikkond sunnitakse kodudest lahkuma. Kolm nädalat seisab rinne Pikasilla all. Palju kordi püütakse jõge forsseerida, kaotused on suured, tulemused väikesed. Külas hävib 20 majapidamishoonet, lõplikult purustatakse sild ja tugevasti saab kannatada koolimaja. Katus purustati, seintes augud, uksed ja põrandalauad olid kasutatud kaitseehitiste rajamiseks, mööbel ja õppetarbed laiali kantud. Ruumid reostatud. Esimesena jõudsid purustatu koolimaja juurde tolleaegne kooliteenija Paula Ilves, kellele avanes kurb ja masendav pilt.

Hävinud olid õppevahendid, raamatukogu, koolidokumendid, purustatud koolilähedane mets.

Oli jällegi september, kooli algus. Olid lapsed. Oli soov õppida, kuid kooli praktiliselt ei olnud. Enamus lapsi jättis aasta õppetöös vahele lootuses, et aastaga kool taastatakse.

Jälle oli kooli ees küsimus: olla või mitte olla? Rahvas leidis - kool peab olema ja algas jälle võitlus kooli olemasolu eest. Riidaja küla täitevkomitee langetas otsuse: Pikasilla koolihoone ei tasu taastamist, selt võivad teised koolid viia endale allesjäänud mööblit, võtta endale remondimaterjale. Ja viidi, mis vähegi kõlbas, lõhuti veelgi. Sai selgeks, et ainult ühiselt suudab külarahvas kooli säilitada. Kanged ja tublid olid eriti pereemad. Mari Utt, kelle lapsed olid õppinud ja tahtsid veel õppida omas koolis, võttis ette mitu jalgsiretke Valka, et seal võimumeestele selgeks teha vajadust kool taastada. Lõpuks mõisteti, et tuleb rahva tahtele järele anda ja anti luba kooli taastamiseks. Taastamistööde eestvedajateks said Mari Utt ja Minda Tamm. Suur aitäh sulle Minda ja kõikidele, kes aitasid kaasa kooli säilimisele ja taastamisele.

Mari Uti meenutusi:

"Kuna sel ajal Pikasilla Valga vahel liiklust polnud, läksin jalgsi, otse läbi metsade. Asusin teele hommikul kell 8 ja lõunaks olin juba Valgas. Rääkisin Valgas, et meil on palju õpilasi ja on vaja kool kiiresti korda seada. Sealt lubati toetada. Küsisin kaasa endale mingit tõendit, et võin hakata asju korraldama. Antigi tähekene. Kutsusime kokku lastevanemate koosoleku. Rahvas oli nõus abistama, kuid polnud materjali. Läksin Riidaja k/n esimehe A. Ilissoni juurde. See hakkas norima ja keeldus. Läksin uuesti Valka. Sealt helistati Ilissonile. Ilisson tahtis siinset kooli lõhkuda, tuli 5 hobusega ja viis ära klaveri, tahvlid, koolipingid. Isegi 2 koormat terveksjäänud katusekive viis ära. Seejärel käisin kolmandat korda Valgas. Siis anti veidi laaste katuse parandamiseks. Oma klaveri tõime ka Leebikust ära. Kalju Valgma, Ants Pahva ja Elmar Maasik käisid hobustega järel ja tõid ära."

Muretseti materjale, otsiti töömehi. Töömeestest võime nimetada Hermann Tamm, Rudolf Meister, Alfred Kivirähk, Hermann Metsoja ja paljud teised. Töötavad vanad ja noored, ka õpilased aitavad kaasa. 1945. a. detsembrikuul algas taas õppetöö Pikasilla koolis. Puudus oli paljustki. Raskusi oli õpetajate kaadriga, kuid leidus inimesi, kes tulid ja tegid seda rasket ning vastutusrikast tööd. Ei olnud klaasi akende klaasimiseks, ahjud vajasid remonti, tuli istuda 3 - 4 isegi, 5 õpilast ühe laua taga pikal pingil. Aga inimestel oli püüd hariduse ja sellega koos kultuuri poole. Sõja rasked aastad olid jätnud jälje noorte hinge, saadi kiiremini täiskasvanuks, osati hinnata elu teise pilguga. Raske oli vanematel ja lastel. Kool oli nüüd seitsmeklassiline ja kandis nimetust Pikasilla Mittetäielik Keskkool.

Haljastustööd kooli ümber

Direktor Artur Metsalinnu algatusel ja eestvõtmisel ehitatakse kooli hoonele juurde internaadi ruumid üles katuse alla, täieneb kooli õppemateriaalne baas.

1957. a. ehitati endine kõrtsi põhjapoolne reialune, hilisem kuur, ümber saaliks ja selle jätkuks poistele töökoda ja kinoaparatuuri ruum. Kool sai juurde puukuuri, ehitati ümber kooli siseruumid, klassid viidi koridorsüsteemile.

Õpetajad 1957. a

1. septembril 1956. a. tuleb Pikasilla Kooli direktoriks nooruke inimene, kunagine Pikasilla Mittetäieliku Keskkooli lõpetaja Milvi Käärik (Katt). Tema on siin koolis töötanud kauem kui keegi teine õpetaja - üle 35 aasta, sellest 29 aastat täitnud direktori raskeid ja vastutusrikkaid ülesandeid. Tema panus kooli ja kultuuri edasiviimisel Pikasillas on suurim. Nende paljude aastate jooksul on ta palju ära teinud, andnud oma hinge ja mõtte koolielu edendamisele.

Milvi Katt

Raskusi oli õpetajate korteritega, elati väga rasketes ja kitsastes tingimustes. Tänu direktori ja ametiühingu ühisele ettevõtmisele suudeti küsimusele lahendus leida. 1959.a. valmis kahe korteriga elamu kooli juures. Sellest ei piisanud. Tuli otsida teid uute korterite saamiseks. 1965.a. ostis Valga Haridusosakond tänu paljudele kirjadele ja käimistele külas hoone, mis lammutati ja kapitaalremondi tähe all ehitati uus kahekorruseline elamu nelja korraliku korteriga. Maja valmis 1966. a. Ja sellest ajast võime rääkida õpetajate elutingimuste normaliseerumisest.

1962. a. sügisõhtul lõi elektrituledes särama Pikasilla Kool. Siia jõudis elekter. Selle tähtsa sündmuse kiirendamisele aitasid aktiivselt kaasa lapsevanemad. Lastevanemate komitee ja selle esimees Aleks Liimeon tegid kõik selleks, et valgus kiiremini majja jõuaks. Teised komitee liikmed olid: Ida Arak, Elmar Põlts, Aleks Ritsesson, Nikolai Sillaots.

Küllap te, eakamad, mäletate piduõhtuid einelauaga, mida korraldati lastevanemate komitee ja õpetajate ühisel ettevõtmisel, et saada raha koolile tara ehitamiseks ja õppevahendite muretsemiseks. Nendel aastatel muretseti õppetöökojale sisustus: puidu- ja metallitreipink, puurmasin, höövelpink-saag, teritusmasinad jne. Ka võimlasse saadi matid, kang, kits, rööbaspuud, rõngad.

1961. a. sügisest on kool kaheksaklassiline. Õpilaste arv läheneb 120-le. Koos kooli arenguga arenes ja aktiviseerus kogu kultuurielu Pikasillas ja selle ümbruses. Rahva kooskäimise kohaks saab koolimaja, mille ruumides paiknes ka rahvamaja. Kolhoosi esimeheks tuleb noor, energiline ja kultuurilembeline Ülo Virks. Tänu tema ettevõtlikkusele leitakse võimalusi toetada majandi poolt nii kooli kui ka kultuuritegevust. Rahvas on veel säilinud vanad Haridusseltsi mõtted ja tahe ise teha. Isetegevuses löövad kaasa endised Haridusseltsi ringides tegutsenud Maria Napritson, Juhan Ääremaa jt. Rahvamaja juhatajaks on noor ja aktiivne Ljuba Solotova (Käärik). Kaasa löövad kõik õpetajad. Ringidest võime nimetada: meesansambel, segaansambel, näitering, estraadiring, estraadi - tantsuorkester, mis on tol ajal ümbruskonna parim. Selles mängisid Albert Tali, Paul Udras, Sven Malm, Julius Ivane, Elmar Maasik ja mitmed teised. Ringide juhtideks olid peamiselt õpetajad, eriti palju tegi seda tööd direktor Milvi Katt. Laulus, estraadis ja näidendis osaleb Olav Napritson. Kooli unistuseks oli rajada staadion, kuid puudusid rahalised võimalused. Tänu Ülo Virksi spordi huvile ja tema ettevõtmisele rahva, õpetajate ja õpilaste ühistööna saab lõpuks valmis korralik staadion jõe äärde.

Bernhard Katt

Võib meenutada palju neid suuri üritusi ja ettevõtmisi, mis haarasid kaasa kogu küla ja selle ümbruse rahva. Naistepäevapeod, vastlapäevad - spordivõistlused, nääriõhtud, kadrikarnevalid, motokrossid, suured rahvapidustused jaanipäeval. Mitmed Võrtsjärve mängud, mis on toimunud Pikasilla mail. Kõigis nendes üritustes on suuremal või vähemal määral osalenud kogu koolipere. See kõik on kooli, küla ja tema rahva ajalugu, mida on kirjutanud mitme põlvkonna esindajad. Kool arenes ja elas elujõulist elu. Olid suured plaanid koolihoone kapitaalremondiks ja ümberehitusteks. Kogu hoone pidi saama teise korruse, saal kõrgemaks, keskküte ja eraldi internaadi ja töökodade hoone. Isegi projektjoonised valmisid. Siis tulid aga käänakud kogu maa ellu. Kõik pidi olema ääretult suur: suured kolhoosid, suured farmid, suured koolid. Algas koolide sulgemiste ajajärk, majandite liitmine. Liideti kaks meie naabermajandit, keskus kolis Riidajasse. Uued mehed, uued vaated ja arusaamad. Pikasilla muutus suure kolhoosi äärealaks. Toimusid suured muutused rahva paigutuses, inimeste liikumistes ja kõik see avaldas mõju kooli edasisele saatusele. Algas protsess, mis omane kõikidele äärealadele. Laste arv vähenes ja Valga Haridusosakonnal oli kindel plaan kool sulgeda. Jälle pidi Pikasilla küla rahvas, lapsevanemad astuma välja oma kooli eest. Taas tuli teha kirju, kutsuda kokku koosolekuid, koguda allkirju, kulutada asutuste uksi ja isegi Tallinna sõita. Tänu lastevanemate aktiivsusele, lastevanemate komiteele, tema liikmetele Olev Uibopuule ja Arvo Tekkelile, kes käisid Tallinnas Haridusministeeriumis, jäi kool püsima ja suutis üle elada kõik järgnevad aastad pideva teadmatuse surve all: mis saab koolist? Nagu näete, on kool kogu oma eksisteerimise aja pidanud võitlust oma koha eest Pikasilla küla ja tema ümbruse elus. Rahulik ja soodne oli periood 1921 - 1940.

Iga aeg harib end isemoodi, kuigi lapsed käivad koolis alati ühtemoodi. Ent, mida aeg koolile annab ja milliseid sihte seab, see pole kaugeltki ühtemoodi: ka koolielu on raputanud igasugused reformid, uued suunad ja meetodid, mida on sunnitud kasutama õpetajad-kasvatajad. Kord on peal akadeemilise maiguga teoretiseerimine, kord igapäevase elu tarve, kord suundub pedagoogiline sõnum üldharidusele, kord mingile ametile, kord õpetus ratsionaalselt jahe, kord loovuslikult elav. Olid aastad, kus õpetajal ja koolil oli vähe otsustada - kõik oli ettenähtud kõrgemate plaanide ja juhenditega.

Lapsi on alati kooli saadetud selleks, et nad õpiksid austama püsiväärtusi, oma rahvast ja maad ning saaksid samal ajal ka aimu oma tulevase elu praktilisest korraldamisest. Kool tahab näha, et vaimne liituks materiaalsega, emotsioon intellektiga, kaunidus käte osavusega, iga laps saks areneda kui kordumatu isiksus.

Koolihariduse kõige tähtsam missioon on kultuuri säilitamine, selle taastootmine, noorele inimesele eelduste loomine orienteerumiseks ajas, ruumis ja praktilises tegevuses. Rääkides kirjaoskamatusest tänapäeva tsiviliseeritud maailmas, siis ei avaldu see niivõrd lugemises ja kirjutamises, vaid just loovuse puudumises. Kultuuri saatust aga otsustatakse tema kandjate loominguvõime järgi, nagu õpetavad meid möödunud aegade kogemused. Loovus on inimese ürgtung ja kultuur selle realiseerimismaa. Vaevalt kedagi kultuuri juurde saab viia, küll aga inimest tema suhtes avada, rajada tee sellekohasele vaimsusele, olgu tegemist kirjanduse või kunstiga, loodusilu või spordiga, ka tööga. Kui loetule, kuuldule, nähtule midagi iseenda poolt ei lisandu, kui see edasi mõtlema - kujutlema ei pane, kui puudub positiivne suhtumine, siis ei saa juttugi olla loomingust ega kultuurist.

Pikasilla kooli 50. aastapäev

Milline on siis meie - Pikasilla kooli tänapäev? Viimase paari aastaga on toimunud Eestimaa ja tema rahva elus suured muutused, eriti kiire on olnud sündmuste areng augusti kuust. On välja kuulutatud taas Eesti Vabariik, püüame ja õpime ehitama demokraatlikku vaba ühiskonda, õigusriiki. Et ehitada vabariiki, peab kõigepealt vabaks saama iga kodanik, saama lahti sellest elumentaliteedist. mis oli omane sellele ajale, kust me tuleme. See, et iga inimene suudaks enesega hakkama saada on raske - harjumuste jõud on suur. Siit tulenevad ka kooli uued ja suured ülesanded meie laste kasvatamisel ja õpetamisel. Oleme suuna võtnud koolielu uuendusele ja püüdnud üle minna isiksusekesksele õpetamisele arvestades iga õpilase eripära, tema võimeid ja huvisid. Aastaid tagasi oli aeg, kus nõuti kogu õppetöö üleviimist kabinetsüsteemile, siis nüüd on taas leitud, et õigem on, kui igal klassil on oma koduklass, kus õpilane tunneb end kõige paremini. Ainekabinetid on osaliselt säilinud ja peavad jääma. Nii saab muusikaõpetus toimuda ühes kindlas ruumis, sest ei ole ju igas klassis klaverit. Ka keemia ja füüsika ning bioloogia tunnid toimuvad kindlas ruumis, sest need õppeained on seotud laboratoorsete ja praktiliste töödega. Eriruumid on ka poiste- ja tütarlaste tööõpetuseks.

Kooli õppe-tehniline baas peaks praegu rahuldama õpetajaid: koolil on kinoaparatuur, rida mitmesuguseid magnetofone, elektrofone, diaprojektoreid ja suvel saime arvutid "Juku". On piisavalt ka muud näit- ja didaktilist materjali. Seoses programmide ja õppeplaanide muutumisega, on osa õppevahendeid vananenud. Õpetamise teeb meil keerulisemaks see, et tuleb töötada liitklassidega, ka vanemas astmes. Enamus õpetaid on pika pedagoogilise staažiga ja tulevad oma ülesannetega edukalt toime. Suurem osa kaadrist on püsiv ja töötanud palju aastaid:

Milvi Katt - 35 a , sellest nagu mainitud 29 a direktorina
Bernhard Katt - 33 a
Milvi Mikk - 32 a
Kalju Mugu - 27 a
Eha Pluk - 22 a
Mare Uibopuu - 15 a

Tänu neile pikaajalise tubli töö eest!

Tublid ja töökad on ka ülejäänud kollektiivi liikmed. Meil töötab praegu palju neid, kes kunagi ise siin koolis õppinud. Pikka aega on hoolitsenud õpilaste kõhutäie eest meie tubli kokk Viive Alumets (Kail), käesoleva aasta sügisest hoiab ruume soojana kunagine õpilane Mati Väli ja ruumide korrasoleku ees Jana Post (Zukker), kasvatajana Diana Vaht. Tänu teile kõigile tehtud töö eest ja jõudu edaspidiseks.

Meie kool on maakonna väikseim. Praegu õpib siin vaid 33 õpilast. Igaüks on tubli vastavalt oma võimetele, igal oma iseloom ja oma huvid. Parimate hinnetega ja eeskujuliku käitumisega on rida õpilasi: Annika Arak, Andero Arak, Marge Lessing, Kadri Uibopuu, Pille Milvek. Kiitus neile!

Juba möödunud õppeaastal me tõime sisse inglise keele ja tahame sellega asendada saksa keele. Inglise keelt on võimalik õppida ka vabaainena, edukalt on töötanud kaks aastat soome keele ring. Seega praegu on võimalik õppida 4 keelt peale oma emakeele. Töötab ka rida teisi ringe, millest parimaks võiks nimetada sõnakunstiringi, mille juhendajaks on juba aastaid endine Ugala näitleja, nüüdne Pikasilla elanik onu Karla - härra Karla Liigand. Võõras ei ole meil ka Erika Torger, kes ikka leiab aega koos onu Karlaga kooli sisse astuda. Suur aitäh teile Erika ja Karla.

Au sees on ikka olnud õpilaste käsitöö. Meie õpilaste töid on olnud edukalt esinemas nii maakonna kui ka vabariiklikel näitustel.

Maainimene peab armastama mulda, tunnetama looduse ilu ja mõistma loodushoiu tähtsust. Kõige paremini õpitakse seda mõistma, kui juba maast madalast tuntakse kuidas lõhnab muld ja mis tunne on käega mullas olla. Aastakümneid on kool koos majandi abiga harinud koolile kuuluvat maad, kasvatanud seal kartulit ja köögivilja, mis läheb õpilaste toidulauale ja ülejääkide eest saadakse väikest tulu koolielu edendamiseks. Kooli juures on õppeaed, kus õpitakse tundma taimi ja nende eluks vajalikke tingimusi. Igal sügisel ja ka kevadel oleme olnud abiks jõukohase tööga majandi põllul. Varasematel aastatel töötas kooli juures õpilasmalev majandi söödajuurvilja harimiseks. Kogu koolipere ühine mure on kütte saagimine ja selle riita ja kuuri ladumine. Toimub mitmesuguseid üritusi nii klassides kui ka ülekoolilisi. Suurimad ühisettevõtmised on matkad, ekskursioonid, klassiõhtud, spordivõistlused, eriti aga jõulupidu ja kevadpidu.

Koolimaja

Suurimad mured koolielus on ikka seotud majandusküsimustega: remont, küte, transport jne. Suuremat remonti, rääkimata kapremondist, pole kool saanud 1957. aastast. Ikka see ainus küsimus oleme või mitte. Väiksemaid küsimusi on püütud koos majandiga lahendada ja palju sanremondi töid tehakse õpetajate ja teenistujate poolt. Kool vajaks aga väga uut ajakohasemat välisilmet ja üldist tervendamist. On ju maja vana ja nagu näete, madal ja tagasihoidlik.

Väga suur tänu majandile, kelle abil oleme suutnud üle saada mitmetest majandusmuredest, kui on tunne, et enam kuidagi ei saa. Mõistvalt on suhtunud kooli abistamisse Leebiku osakonna juhataja Mihkel Kiivit. Alati on abivalmis peaagronoom, praegu esimehe kohuseid täitev Ants Ormisson. Kooli säilimise ja abistamise eest seisis alati hiljuti manalasse varisenud Heinar Loik. Suur tänu neile kõigile!

Lugupeetud lapsevanemad! Olete ju enamuses kunagi ise tallanud oma koduküla kooliteed, sinu naer ja nali aga ka pisarad on olnud tuttavad nendele ruumidele. Tänan teid kõiki kooli aastapäeva puhul. Tänu teile emad-isad, kes te olete suutnud oma lastes kasvatada austust kodu, vanemate inimeste, kooli ja töö vastu.

Suur tänu teile, kes te olete tulnud, kui koolil on vaja teie kätejõudu või nõuannet ühe või teise majandusküsimuse lahendamisel: Ants Hermann, Kaimor Arak, Elmar Sang, Toomas Kull, Are Lessing ja paljud teised. Tahan kooli nimel tänada ka paljusid endisi lõpetajaid, kunagisi lapsevanemaid ja ka neid, kelle lapsi pole koolis käinud, hea sõna ja iga kaasa aitamise eest kooli edasiviimisel: Are Illison, Johannes Raal, Jaak Valgma, Arvo ja Elve Tekkel, August Vaht, Erich Tanilas, Lembit Käärik. Palju tänu, ikka jõudu ja tervist teile kõigile, kes te kunagi Pikasilla Koolis olete töötanud, kes direktorina, õpetajana, kütjana või kellegi teisena. Teie tegemised elavad koos kooliga. Aitäh pensionäridele: Alviine Ode, Elvi Solnik, Liidia Ritsesson, Johannes Märtson, tänu teile Pilvi Leesment, Leida Napritson, Lea Tanilas, Helgi Puna, Aksel Tiideberg, Armin Ääremaa, Valli Tamm ja kõik teised, kes olete kohal või kusagil kaugel!

Kusagil on kirjutatud:

"Õpetaja kätes on õpilase tulevik, sest tänu õpetaja pingutustele õpib inimene kõige raskemat ülesannet täitma - iseennast, oma egoismi ja meeletuid soove võitma".

Kallid kolleegid! Teie ees on raske ja vastutusrikas ülesanne: saada ise üle mineviku pärandist iseeneses, õppida ja kasvada ise ning kasvatada noori rahvuslikus vaimus ja aates olla ustavad oma isamaale. Veel kord tänu ja kiitus kõigile ning tugevat tervist ja närvi! Olgu teis ikka sütitavat sädet ja visadust!

Suur tänu maakonna hariduskoondisele koolile osutatud abi ja toetuse eest nii puht pedagoogilistes- metoodilistes küsimustes kui ka majandusprobleemide lahendamisel! Tänu teile maakonna haridusnõunik härra Valeri Paltšikov ja tema asetäitja proua Aime Olvet. Olete ikka arusaadavalt suhtunud meie kooli küsimustesse ja muredesse, mõistnud, et väikene ei suuda alati seda, mida teeb suur.

Me oleme välja kuulutanud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi. Läheme üle sellisele haldussüsteemile, nagu oli enne 1940. a. Pikasilla Algkool oli Põdrala valla kool. Alates 1. jaanuarist 1991. a. oleme meie jällegi Põdrala valla kool. Vallas on meie eelarve, vald aitab lahendada kooli põhimured. Suured olid esialgsed kahtlused, kuid kõik on laabunud väga kenasti. Tahaksin ütelda suured tänusõnad Põdrala valla volikogule, vallavalitsusele ja isiklikult vallavanemale härra Vahur Englasele. Vahur Englas suhtus kooli eluküsimustesse juba siis väga positiivselt, kui töötas majandis ja oli meiega tihedais sidemeis. Suurt hoolt ja toetust on tunda aga nüüd vallavanema poolt. Paljudki küsimused on tema kaasabil ja otsesel osavõtul lahenenud kiiresti.

Veel kord suur tänu kõigile kogu koolipere poolt!

67-mel kevadel on siin koolis antud lõputunnistusi, on olnud kooli lõpetamine, on kaasa öeldud häid soove ja igale on pandud suuri lootusi. Koduküla on oodanud ja vajanud teie töökaid käsi ja mõtlevaid päid, kallid poisid ja tüdrukud nüüd juba auväärsete vanahärradena ja daamidena. Me oleme teiega täna tulnud läbi seitsme aastakümne, sirvinud kooli ja kogu küla ajalugu. See kõik on ju väike killuke suurest ja kordumatust raskest ja murerohkest, kuid ka rõõmuküllasest ja toredast meie kõikide, meie vanemate ja esivanemate elust. Suurem osa küla ja kooli ajaloost on jäänud ju iga lõpetaja, endise õpetaja ja lapsevanema kirjutada. Igaüks teist on oma eluga , tööga toonud kas au ja kuulsust oma koolile või muret. Kui te läksite, öeldi teile needki read:

Minge nii,et kodukool te pärast
Murepäevi tunda eal ei saa…

Või edasi:

Väärikas lugu endast
Eluraamatus kaasa sa too!

Millise loo sa täna kaasa tõid? Millest on sul rääkida, mida oskad küsida? Aga rääkida on täna palju, küsida veel enam! Igaüks meist on otsinud oma elu mõtet , oma elutõde. Siin ei saa kellegi käest nõu küsida, vaid igaüks peab selle temale omase elutõe ja mõtte ise leidma. Vanemad ja kool saavad näidata ja soovitada raja otsa, mida mööda võiks minna, kuid valiku teeb iga inimene ise.

Milline on aga elumõte ja elutõde meie jaoks: lihtne ja kerge või raske ja otsitav, selline, kus ei oleks ainuüksi üks mina ,vaid mu lähedased, sõbrad, oma küla, meie maa ja rahvas. Tahaks väga loota, et meis kõigis leiduks südant praegusel keerulisel, raskel, kuid täis toredaid lootusi ajal, olla toeks oma lähedastele sõpradele, et meis leiduks tervet mõistust ja arukat meelt osaleda Eesti Vabariigi viimises sinna, kus ta peaks olema- täielikule vabadusele, demokraatiale, õiglusele.

Kahest tundmatust tunduvalt rohkem
Eluvõrrandis tundmatuid leidub,
Aga hea kui vähemalt kahte
Kätte leidma on õpitud koolis.
Oh, kui nende jaoks valemeist piisaks!
Aga hea on , kui vähemalt kahte,
Kahte tundmatut käest me ei kaota:
Iseennast ja südameausust!

Soovin kõigile, ülehomme jälle tööpostil: palju jõudu ja tahet teie töös, palju edusamme ja kordaminekuid, palju loomingurõõmu!

Teile, kes veel õpiradadel- soovin head edu tarkuse kogumises, enese leidmises. Mida õpid, õpid ainult enesele!

Teile kõigile, kes olete juba teenitud vanaduspuhkusel, soovin ikka tugevat tervist, palju õnnelikke vanaduspäevi!

Olgu päeval või öösel,
Olgu suvel või talvel,
Olgu homme
Või kümne aasta pärast -
Igal ajal on minu uksed sinu jaoks valla.
Tule ainult, tule üksi või viiekümnekesi,
Tule rõõmus,
Tule mures,
Tule alati,
Kui mind vajad,
Ootan sind!

Nii kutsub sind su vana kool.

Pikasilla Kooli direktor Bernhard Katt
02. november 1991.a.