Pikasilla: Sillad

Varasemad sillad

Pikasilla kohal oli juba muistne Ugandi ja Sakala maakondi ühendav ülepääs Väikesest Emajõest, tõenäoliselt ületati jõge parvega. Silla ja silla piirkonnas asunud üleveoparve asukoht on aja jooksul palju kordi edasi-tagasi liikunud. Kaartide võrdlus näitab teejoonte usutavat kokkulangemist kahel pool Väikest Emajõge, kuid silla asukoht on erinevatel kaartidel erinev. Siiski võime väita, et muutused, mis esinevad Rõngu suunast Pikasilla ülekäigukohale viivatel teedel on tekkinud pigem kaardijoonise vormistamise ja mõõtmisvigade tõttu, kui teetrassi asukoha nihkumisest teise kohta. (Tõnu Raid „Eesti teedevõrgu kujunemine.“ Tallinn, 2005)

3. oktoobril 1248 a. pidas ordumeister Hinricus de Hinnenberg Pikasillal koosolekut.

10. juunil 1362. a pidas ordumeister Arnold von Vitinghoffen Pikasillal koosolekut. Kohal viibis ka piiskop Lodewicus.

15. juulil 1398. a. määrati Pikasillal ordu ja Tartu piiskopkonna esindajate koosolekul kindlaks sõjatasude ja kahjude tasumise viis. Seda kuupäeva on loetud Eesti Entsüklopeedias kui Pikasilla esmamainimist kirjas.

17. juulil 1415. a pidas ordumeister Bernd von der Borg Pikasillal koosolekut, kohal oli ka piiskop Johannes Bertkow.

1501. a. hilissügisel tungisid venelased Liivimaale. Suurimad kokkupõrked toimusid Helme lossi läheduses. Venelased taganesid üle Pikasilla ja hävitasid kirjanduse andmeil Pikasillas mingisuguse parv-silla, mis oli siia juba varemail aastail ehitatud. Siit nähtub, et Pikasillal oli juba XV sajandi lõpul sild, siit ka nimi Langebrücke - saksa keeles Pikasilla.

1558. a. algas Liivi sõda. Oktoobris 1559. aastal paiknesid harjakad ja virulased üle Emajõe viiva Pikasilla lähistel, mis oli venelaste poolt eelmisel aastal maha lõhutud. Sild ehitati sellel ajal uuesti üles nagu kirjutas kroonik Renner. Oli kavatsus ehitada parvsild, mida hoiaksid kinni kummalgi Väikese Emajõe kaldal tugevad postid, mida tarbe korral kiiresti oleks võimalik keskelt lahti päästa või purustada. Ordu poolt ehitatud sild valmis 1559. a. suveks.

Kuid 1560. aprillis laskis vana ordumeister Wilhelm von Füstenberg selle uuesti maha lõhkuda, et venelased üle jõe tulla ei saaks. Kuu aja pärast olid venelased ehitanud Väikesele Emajõele juba kaks silda, ühe arvatavasti Pikasillale või Roobe parve kohale ja teise Tõllistesse.

Silla lõhkumine ja aina korduv taastamine samas kohas näitab, et sillakoht asus juba liigeldud ja väga olulise teetrassi peal.

Poola kuninga Stefan Batory donatsioonikirja alusel anti detsembris 1585 Rõngu mõis ja parvega üleveo koht (Väikesel) Emajõel, kuninglikul teel Helme suunas Tartu jesuiitide koolile, keda vastuvõtjana esindas Antonio Possevino.

Liivimaa provintsiaalmäärustiku (1668) alusel loodud politseikorralduses määrati kindlaks Liivimaa peateede suunad. Neist seitse väljusid Riiast ja kaheksas oli Pärnu – Karksi – Helme – Rõngu – Tartu - Vastseliina tee.

Ka Põhjasõja ajal liikusid väed korduvalt Pikasillal üle jõe ühele või teisele poole. Seega pidi mingi jõe ületamise võimalus Pikasillal olema.

1918. a puusild

1918. a jõudis I maailmasõda Eestisse. Ühele suurimale ülekäigukohale üle Väikese Emajõe Pikasillal ehitati sakslaste poolt senise parve asemele sild. Algselt planeeriti sild teha ujuv - pontoonsillana. Siiski ehitati kiiresti pärissild Kuigatsi metsa põlistest männipalkidest 1918. a jooksul.
Lõplikult sai sild valmis 1919. aasta sügisel. Silla pikkus oli 137,7 meetrit, laius 5,75 meetrit.
1920. aastate alguses ei suutnud Valga ja Tartu maavalitsus silla korrashoiu osas kuidagi kokku leppida. Pärast 1928. aastal tehtud ulatuslikku remonti hakkas silda hooldama Valga maavalitsus.
Pärast uue raudbetoonsilla ehitamist 1930. aastate lõpul puitsild lammutati ning selle palke kasutati osaliselt Pikasilla bussijaama ehitamiseks. (Mairo Rääsk "Eesti sillad." Tänapäev, 2006)

Silla ehitamine 1918. a

Vaade sillale Tartumaa poolt
(üle jõe paistab koolimaja)

Vaade sillale Tartumaa poolt

Vaade silla Viljandimaa poolsele otsale
(paistab koolimaja ja külamajad)

Vaade sillale Viljandimaa poolt
(üle jõe paistab vana lihtrahva kõrts)

Vaade sillale Tartumaa poolt

Sillavaht

Vaade sillalt kooli poole

Viidad teeristis koolimaja juures

1938. a raudbetoonsild

Sild valmis suure sildade ehitamise kava raames. Ehitamist alustas Taani sillaehitusfirma Höjgaard & Schultz 1936. aasta algul. Sild valmis 1938. aasta hilissügisel. Valmimishetkel Valgamaa suurima ja uhkeima silla ehitamine maksis ca 285 000 krooni. Viie avaga raudbetoon-silla pikkuseks oli 118 meetrit ja laiuseks 6,5 meetrit, millest sõidutee osa 5,5 meetrit.
1939. a. valmis moodne autobussi jaamahoone koos kaupluse ja busside garaažiga.
Sild sai sõjas kannatada juba 1941. aastal, kuid puitmaterjali kasutades õnnestus liikumine sillal taastada.
1944. aastal purustati sild täielikult. Purustustöö tugevusest annavad aimu jõe keskosas nähtavad armatuuri- ja betoonikänkrad ning siin-seal vedelevad palgijupid. (Mairo Rääsk "Eesti sillad." Tänapäev, 2006)

Silla ehitamine 1938/39

Silla ehitamisel kaevati läbi mäe uus otsetee Viljandi poole

1939. a valminud bussijaam, kauplus ja garaaz

Viljandi - Pikasilla buss

Pidu Taani inseneridega
(taustal Taani ja Eesti lipud)

Sild on valmis

Vaade sillale

Ajutine pontoonsild

Praegune sild

Sild valmis 1959. aastal.Silla pikkus on 120 m. 2010. aastal toimus silla kapitaalremont, mille käigus lammutati sild kuni taladeni ning talade peale ehitati uus, senisest kaks meetrit laiem tekiplaat.